Karl August Hermann (1851–1909) oli Eesti laulupidude juht, dirigent, helilooja, muusikaelu väsimatu edendaja. Aga ta oli ka eesti kirjandusloo koostaja, luuletaja, eesti keele lektor ülikoolis, eesti keele arendaja (temalt pärinevad näiteks kõik käänete nimetused, aga ka sõnad nagu: asesõna, sidesõna, ainsus, mitmus, helilooja, sünnipäev, salakuulaja jne. Ka paljud muusikavaldkonda kuuluvad sõnad: heliredel, metsasarv, löökpill, tiibklaver, keelpill ja teised).
Hermann koostas ja andis üksinda välja I köite eestikeelsest entsüklopeediast «Eesti Üleüldine teaduseraamat ehk Encyklopädia konversationi-lexikon». Ta oli kindlalt veendunud, et kultuurrahval peab olema omakeelne «teaduse magasiait» ning et rahvas on sellise olulise raamatu ilmumiseks valmis. Aastatel 1900–1904 ilmusid leksikoni nime all A-tähega algavad sõnad. Siis sai Hermannil raha otsa. Kuid siiski andis ta 1906. aastal välja veel ühe vihu B tähega algavate sõnade selgitusi.
Postimehe kõrval ka teised väljaanded
Sellest kõigest oli Hermannile siiski vähe. 1885. aastal ta asutas ning koostas, toimetas ja andis välja esimest eestikeelset muusikaajakirja Laulu ja Mängu Leht (1885–1898). Ajakiri jagas õpetust nooditundmises, tutvustas nimekaid heliloojaid, tõi andmeid muusikaelu kohta meil ja mujal maailmas, kutsus üles arendama koorilaulu ja koguma rahvaviise. Ajakirja teine pool sisaldas noodimaterjali, peamiselt koorilaule. Laulu ja Mängu Lehe noodilisas ilmus 13 aasta jooksul umbes 800 väga erineva tasemega muusikapala. Et ajakirjale rohkem lugejaid leida, lisas Hermann igasse numbrisse lihtsaid killukesi muusikaga seotud inimeste tegemistest, põnevatest juhtumistest ning isegi argipäevaga seotud jutukesi ja nalju. Hermann nägi ajakirjaga palju vaeva, muretses sinna ka pilte ja illustratsioone. Kahjuks see kõik ei aidanud ja esimene muusikaajakiri lõpetas tellijate puuduses (viimasel ilmumisaastal oli tellijaid 280).
1885. aasta lõpul ostis Hermann Pärnu kirjastajalt Alexander Bormilt 800 rublaga ajalehe Perno Postimees väljaandmisõiguse, nimetas ajalehe Postimeheks ja tõi Tartusse. Perno Postimehest sai Tartus lihtsalt Postimees ja filoloogiadoktor Hermannist sai 1886. aastaks selle omanik ning väljaandja. Juba 1886. aasta mais ostis Hermann Tartus ka Jakob Malocki trükikoja ja kindlustas sellega oma väljaannetele iseseisva trükkimisvõimaluse.
Hermann kujundas ja mõjutas oma Postimehega kogu Eesti ajakirjanduselu. 1887. aastal alustas Postimees esimese eestikeelse ajalehena ilmumist kolm korda nädalas ja aastal 1891 hakkas Postimees ilmuma juba iga päev, välja arvatud pühapäevad ja riigipühad.
Päevalehe tuleku mõju oma kaasajale ja tulevastele põlvedele mõistis Hermann ise väga hästi, kinnitades, et päevaleht on samm kultuurrahvaks saamisel, sest tänu päevalehele hakkab kõik, mis maailmas toimub, jõudma igapäevaselt ka eestlasteni.
Kui Hermann haigusest, pidevatest vaidlustest teiste ajalehtede toimetajatega (ajalehti oli palju, lugejate hulk piiratud) tüdinenult müüs ajalehe Postimees 1896. aastal noortele rahvusmeelsetele haritlastele (Jaan Tõnisson, Oskar Kallas, Karl Koppel, Hendrik Koppel) hakkas ta ise varsti ajalehest puudust tundma ja esitas 1904. aastal trükiasjade peavalitsusele palve lubada tal asutada Tartusse uus ajaleht Sõnumed. Kuigi vastus tuli eitav, Hermann plaanist saada taas ajalehe omanikuks ja väljaandjaks, ei loobunud. Ta jäi ootele ja kui Tallinnas tuli müüki Jakob Kõrvi ajaleht Valgus, mis vaevles lugejate puuduses, sest Kõrvi venemeelsest saksameelseks muutunud seisukohad olid eesti lugejale vastuvõtmatud, ostis Hermann selle ajalehe väljaandmisõiguse. Seda hoolimata vanade sõprade (näiteks Mihkel Jürmann, noorpõlvesõber ja Tarvastu kirikuõpetaja ja teised) hoiatustest, et Hermann oma rahuliku ja veidi naiivse meelelaadiga ei sobi uute nõudmistega täidetud aega. Hermann võttis laenu ja hakkas 1906. aasta 1. juulist Tallinnas välja andma päevalehte Valgus. Ta ise oli veendunud, et tema kogemus ja oskused suudavad ühtse rahvustundega kokku liita töölise, sulase, taluperemehe ja töösturi, seda hoolimata nende poliitilistest ja majanduslikest erihuvidest. Hermann lisas ajalehenumbri juurde teaduseraamatu ehk entsüklopeedia poognaid, tasuta. Ent ajalehele tuli vaid paarsada tellijat. Keeldudes uskumast, et sellist ajalehte ei ole vaja, püüdis Hermann teisiti: ta muutis ajalehe nime Hüüdjaks. Ajaleht Hüüdja hakkas ilmuma 15. detsembril 1906. Hüüdja jõudis Tallinnas 32 numbrini, siis jäi seisma. Hermann hellitas lootust jätkata ajalehega Tartus, kuid seda ei juhtunud, tal polnud selleks raha ja võlgu ei andnud enam keegi.
Hoolimata kõikidest raskustest ja probleemidest andis Hermann 1908. aastal välja veel kaks numbrit Laulu ja Mängu Lehte. Ta nägi ära ka oma laulelduse (ooperi) «Uku ja Vanemuine» õnnestunud esiettekanded 1908. aasta 12. ja 13. septembril Vanemuises, 18. ja 19. septembril Tallinna Estonias, oktoobri lõpu ja novembri alguspäevadel Narvas ning 9. ja 10. novembril Peterburis. Ta oli seda lauleldust teiste tööde kõrvalt kirjutanud peaaegu kümme aastat, soovides anda rahvale täiesti rahvuslikku lugu, rahvale tuttava sisu ja rahvaviisidega. Siis sai ta jõud otsa.
Mis andis Hermannile selle tegutsemistahte ja -haarde?
Hermann tahtis elus edasi jõuda. Ta ei leppinud kunagi sellega, mis tal oli, vaid püüdis kogu aeg ja visalt ikka enamat. Tal olid alati unistused ja tahtmine. Kui ta oli poisike, kes käis kooliraha saamiseks suviti kooliõpetaja karja hoidmas ja proovis kätt kingsepa õpipoisina, tahtis ta saada külakoolmeistriks. Seda ametit sai ta ka proovida, kuid juba kihelkonnakoolis kasvas ta tahtmine suuremaks: 1871. aastal, veel enne gümnaasiumi lõpueksamite sooritamist, katsetas ta pääsu Peterburi konservatooriumisse. Tema klaverimäng hinnati puudulikuks. Siis otsustas ta saada kirikuõpetajaks ja 1873. aastal sai temast Tartu ülikooli usuteaduskonna tudeng. Selsamal aastal viisistas ta lauluks Mihkel Veske luuletuse «Mingem üles mägedele», mille rahvas kohe omaks võttis ja mis tõi talle ka laiema tuntuse.
Olles sunnitud õpingud usuteaduskonnas katkestama (Hermann sattus 1878. aastal tänavakaklusesse baltisakslastega ning karistuseks pidi ülikoolist lahkuma), suundus ta õppima Leipzigi ülikooli hoopis keeleteadust. Kodust tal majanduslikku tuge ei olnud, aga ta ei põlanud halvaks ühtegi tööd, et end ära elatada. Hermanni püüdu hariduse poole toetasid ka lahked abistajad: eelkõige tädimees Gustav Goldmann ja Gustav Beermann, Põltsamaa kihelkonnakooli juhataja.
Pärast õpinguaastaid (1878–1880) Leipzigis naasis Hermann kodumaale 1880. aastal filosoofiadoktorina, haritud ja rahulolev, täis tulist tahtmist ja vaimustust töötada oma isamaa heaks. Leipzigis oli ta jõudnud arusaamisele, et kirikuõpetajaks ei oleks ta nagunii sobinud ning et temast peab kodumaal saama hoopis «redaktor» ehk ajalehetoimetaja ja trükikojaomanik. Hermann tahtis jõuda oma ajakirja või ajaleheni.
Hermanni paljude soovide täitumisele aitasid kaasa tema töökus ja edasipüüdlikkus.
Hermanni paljude soovide täitumisele aitasid kaasa tema töökus ja edasipüüdlikkus. Kindlasti ka see, et ta ei jäänud kunagi pettununa käed rüpes istuma ja norutama, vaid püüdis kõigest hoolimata ikka ja jälle otsast alustada. Ta oli valmis katsetama ja riskima.
Kus ja millised olid aga Hermanni tee komistuskivid?
Hermanni tehtu hindamisel on ikka, juba alates tema kaasaegsetest kriitikutest ja Villem Reimani kirjutatud nekroloogist, jäänud kõlama hinnang, et ta tegi küll palju, aga ikka jäi puudu «peenike, pikemat aega nõudev väljatöötamine». Selle kõrval on nimetatud ka Hermanni naiivsust ajalehetoimetajana, kiiret solvumist, tahtmist iseennast ja oma tööd vaid ülivõrdes kiita.
Kõige armutuma hinnangu on andnud Hermannile Eduard Vilde, kes ise töötas õige mitu aastat (1887–1890 ja 1893–1896) Hermanni juures Postimehe toimetuses. Vilde sõnade järgi oli Hermanni ajalehtedes kõige paremini toimetatud rubriik «Mõndasugust», ta olnud poliitikas niisama ilmsüüta nagu härg selles, et ta lehm ei ole ning pealegi olnud ta ajakirjanduse parisnik, sest nagu hobuseparisnik hobuseid, nõnda müünud ja ostnud Hermann ajalehti.
Vilde hinnang näib ülekohtusena. Poliitilise päevalehe toimetajana oli Hermann tõesti kavaluseta, usaldav ja naiivne. Ta tahtis toimetada rahus ja sõpruses, mõistvalt ja tasakaalukalt, aga aeg, mil ta päevalehte juhtis – 19. sajandi lõpp ja 20.sajandi algus – ootas päevalehelt seisukohti mitmetes majandus- ja päevapoliitilistes küsimustes, mitte vaid ilu- ja rahvusmeele kasvatamist. Aeg oma nõudmiste ja vajadustega muutus kiiremini kui Hermann valmis oli.
Iseenda oskustes ja kogemustes oli ta veendunud ning enda saavutuste ja tulemustega rahul. Kriitika suhtes oli ta väga hell ja uskus, et teda kritiseeritakse liialt ja ülekohtuselt kadeduse pärast. See kurnas teda sisemiselt. Näiteks Hermann ei käinud 30. mail 1908. aastal Tapal toimunud Eesti Kirjanduse Seltsi ja Eestimaa Rahvahariduse Seltsi Tallinna osakonna ühisel koosolekul, kus arutati eesti keele õigekirja. Samas oli ta solvunud, et tema tööd ei ole seal vääriliselt hinnatud ja kirjutas nii: «Minule ainsale tõesti Eesti keele kasuks elavale mehele ju mõju ega tähelepanemist ei anta ja paremat hoolitsemise kohta ega meest meil ei ole.» Samasugust sisemist kibestumist kohtab Hermanni puhul palju.
Kõik päädis sellega, et võlausaldajad ähvardasid 1907. aastal ka Hermanni perekonna elumaja käest võtta.
Siiski oli Hermannil läbi elu veel üks suur mure: raha. Seda oli tal napilt noorusajal, aga siis aitasid mitmed lahked abistajad, eelkõige tädimees Gustav Goldmann ja Gustav Beermann, Põltsamaa kihelkonnakooli juhataja. Kuid aastast 1880 oli tal perekond, abikaasa ja riburada kasvamas neli last, kes vajasid rohkem hoolitsust ja hulga rohkem elamisraha. Rahva heaks ja nimel tehtavale tööle (entsüklopeedia, ajalehed Valgus ja Hüüdj) maksis ta iseenda tagavaradest ja laenudest juurde. Nii juhtuski, et majanduslik edukus, millele ta pani aluse 1892. aastal, ostes Tartus praegusele Veski tänavale suurema krundi, kuivas alates 1902. aastast suurt krunti tükeldades ja müües tasapisi kokku. Kõik päädis sellega, et võlausaldajad ähvardasid 1907. aastal ka Hermanni perekonna elumaja käest võtta. Endised võlad sõid tagasihoidlikku ülikooli eesti keele lektori palka (800 rubla aastas). Tõnisson tegi 1907. aastal ajalehes Postimees üleskutse, et suvel Viljandis «Koidu» seltsi poolt kavatsetava Viljandimaa laulupeo sissetulek võiks minna Hermanni toetuseks. Tõnissoni plaan oli muidugi suurem: sissetulekuna saadud raha eest võiks osta Hermanni kodumaja, lubada selles elada Hermannil ja tema perel ning maja võiks edaspidi jääda «kunstnike koduks», kus saavad oma vanaduspõlve veeta inimesed, kes oma loominguga on rahvast harinud ja vaimselt toitnud, kuid elupäevade lõpul jäänud püsiva sissetulekuta. Tõnissoni ettepanekut toetasid kõik Tallinna ajalehed. Kuid Viljandi lükkas Tõnissoni ettepaneku tagasi, leides, et ei ole Tartu meeste asi ette öelda, kuidas ja mille heaks nemad oma laulupidu korraldavad, kinnitades, et: «Viljandi ei painuta end kellegi autoriteedi alla.»
Hermanni elu pluss- ja miinuspunktide kokku rehkendamine ei muuda midagi. Tema tegi oma tööd parima oskuse ja tahtmisega. Hermanni tööd tasub teada ja mäletada ja sellest parimat edasi viia. Päevaleht Postimees on selle parim kinnitus.
Ilmus 14. augustil 2024 Postimehes