Kui Johann Voldemar Jannsen 1863. aasta lõpul Tartusse kolis, et hakata seal välja andma oma ajalehte Eesti Postimees ehk Näddalaleht, sai Perno Postimees uue tegevtoimetaja.
Uus toimetaja tutvustas end õige arglikult 1863. aasta 25. detsembri numbri esimesel leheküljel «uue «leiva-vanemana»» ja sama lehenumbri neljandal leheküljel kinnitas ta iseenda värsket ametit, paludes Issandal oma mõistust valgustada, et ta saaks seda valgustust sõpradele edasi jagada.
Ta tegi seda kõike pseudonüümi «C.F.L….n» all. Toimetaja täisnime – Caspar Franz Lorenzsonn – kohtame alles õige mitme numbri pärast. Ajalehe väljaandja Friedrich Wilhelm Borm ei tahtnud Jannseni lahkumist lugejaile kuulutada, sest Jannsen oli lehe populaarseks kirjutanud, ja püüdis sellest pigem vaikida.
Vaatamata oma väga võõrapärasele nimele oli Caspar Franz Lorenzsonn (1811–1880) läbinisti eestlane. Tema isa oli olnud Pärnu köster ja kirikuõpetaja. Ta ise oli olnud Pärnu Elisabethi koguduse köster juba üle 30 aasta, kui otsustas lisaks köstriametile hakata ka ajalehte tegema.
Milleks oli talle vaja ajalehte ja kust üldse julgus end sellesse ametisse seada?
Kirjutamine polnud Lorenzsonnile võõras: saksa keelest oli ta eesti keelde kohandanud kaks vagatsevat ja haledat raamatukest «Jenowewa elust» ja «Ristiinimese teekond taewa linna poole». Vastavalt tolle aja lugemiseelistustele jagus sellistele kurbadele lugudele röövliromaanide kõrval ka küllaldaselt lugejaid.
Innukaks julgustuseks Lorenzsonnile oli kindlasti ka Jannseni edukus toimetajana ja ajalehe väljaandja Bormi arvamus, et kui ühel köstril tuli ajalehe tegemine hästi välja, miks ei peaks see siis teiselgi tulema. Pealegi järgis Lorenzsonn praktilises toimetajatöös algusest peale Jannseni eeskuju: kodu- ja välismaa sõnumid ilmusid samasuguse jaotuse ja ülesehitusega ning algasid ja lõppesid ikka vagade soovide ja manitsustega.
Nii asendus vahetu elu, mida lugeja teadis ja tundis, manitsuste ja vagatsemisega, et rahvas elaks jumalakartuses, enesega rahulolus, saaks hästi läbi nii mõisnike kui ka kõikide «saterkuue meestega» ning püüaks hariduse poole ikka vaid selleks, et ise paremaks töörahvaks saada.
Kuigi mõlemad olid köstrid, vormiliselt oli kõik sarnane, oli inimene ikkagi teine ja kirjutistesse tuli kohe suur erinevus sisse. Lorenzsonn jäi ka toimetajatöös köstriks ning pühalik vaim leidis oma koha ka tema kõige vähemas kirjutises. Tema kirjutatusse ei mahtunud tüse rahvalik nali, kujundlik ja pildiline keel, võrdlused talupoja igapäevaeluga, mis Jannseni kirjutistes oli nii tavapärane ja loomulik. Nii asendus vahetu elu, mida lugeja teadis ja tundis, manitsuste ja vagatsemisega, et rahvas elaks jumalakartuses, enesega rahulolus, saaks hästi läbi nii mõisnike kui ka kõikide «saterkuue meestega» ning püüaks hariduse poole ikka vaid selleks, et ise paremaks töörahvaks saada.
Ajalehelt oodati juba aga enamat kui pühalikke õpetussõnu. Elu ümberringi oli muutumises: asutati uusi laulu- ja mängu- ning põllumeeste seltse, korraldati kõneõhtuid ja laulupäevi. Perno Postimees kippus aja vaimust maha jääma ja ajalehe tiraaž hakkas kiiresti kukkuma. Kui Jannseni ajal, aastal 1862, oli tellijaid olnud üle 2200, siis 1866. aastaks oli neid jäänud 1300 ringis ja veel kaks aastat hiljem oli neid vaid 500–600.
Ajalehte tuleb jakobsonlik suund
Vananev Lorenzsonn toimetas ajalehte kösterlikus laadis kuni 1878. aastani ning andis siis tegevtoimetamise üle kahele Pärnu kooliõpetajale – Anton Ansonile ja Jaan Otstavelile. Vastutavaks toimetajaks jäi ta esialgu siiski veel ise ning püüdis aeg-ajalt ka mõne manitseva kirjatüki avaldada. Kuid tooni hakkasid ajalehes andma nooremad mehed, kes julgesid tervitada nii Carl Robert Jakobsoni ajalehe Sakala sündi Viljandis kui ka kuulutada, et nad on uuendusmeelsed, kes tahavad hoolt kanda vaimu harimise ja elu ülendamise eest ning astuvad vastu vanameelsete katsele arengut tagasi pöörata.
Anson ja Otstavel olid Jakobsoni toetajad, kes seisid oma elu ära elanud ebaõiglase aadli- ja kirikuvõimu vastu.
Kuigi Anson ja Otstavel olid tööd alustades omavahel kokku leppinud, et esimene vastutab lehe juhtkirjade ja teine sõnumite eest, polnud kahekesi lehte teha sugugi kerge. Kord hilines lubatu täitmisega üks, siis jälle teine, ja mõlemad tõid vabanduseks oma põhitöö – töö koolmeistrina. Koormatuse tõttu õpetajatööga, mis ei lubavat neil ajalehte vajaliku kiiruse ja tähtajalise täpsusega toimetada, lahkusid nad ametist. Kumbki polnud rahul ka palgatingimustega, seega oli lahkumine neile pigem kergendus.
Anson ja Otstavel olid Jakobsoni toetajad, kes seisid oma elu ära elanud ebaõiglase aadli- ja kirikuvõimu vastu. Perno Postimehe tegevtoimetajaks kutsusid nad oktoobrist 1878 Jakobsoni vaimse õpilase Lilli Suburgi.
Suburgi käe all ei alga Perno Postimehe 1879. aasta esimene number enam piiblisalmiga nagu tavaliselt, vaid juhtkirjaga, millest loeme, et kui inimene tahab oma seisuse vääriline olla, peab tal elus siht olema. Edasipürgimiseks peab olema siht ka igal rahval ja kogu inimsool. Ajalehe juhtkirjadki said nüüd selge sihi: kõik, mis me tahame, tuleb ise kätte võidelda. Majanduslikult, poliitiliselt ja kultuuriliselt.
1878. aasta lõpus, 50. numbriga, muutus ka Perno Postimehe välimus: suurenes kaust ja endise väikese nelja lehekülje asemele tuli kaks fooliolehte. Ajalehekausta oli väljaandja suurendanud «lugejate soovimise peale», nagu ta ise kenasti ka põhjendas.
Kuid Suburg elas Vändras ja loomulikult viis ta ka ajalehe toimetamise Vändrasse. See tõi kaasa mitut sorti pahandusi: post käis halvasti ja kaastööd ei jõudnud temani, Pärnus panid väljaandja ja vastutav toimetaja lehte kirjutisi, mida Suburg polnud näinudki ja mille seisukohad olid talle vastumeelsed. Suburg loobuski novembris 1879 tegevtoimetaja tööst ja samal ajal loobus ajalehest ka vana Lorenzsonn ning andis ajalehe vastutava toimetamise üle väljaandja Bormile.
Jakobsonlik suund ajalehes siiski jätkus. Detsembrist 1879 sai tegevtoimetajaks Jaan Lipp, varem aastakese Jannseni Eesti Postimehes töötanud taluperemees, kelle talu oli Vooru vallas, kust ta ka hakkas Perno Postimeest toimetama.
Lipp on Postimehe juubelialbumis tunnistanud: «Sel ajal katsunud igamees ajalehes kirjutamist nagu iseäralist imepüüdelist tegevust.» Seepärast ei suutnudki ta, kui oli pakkumises tavalisest kaastööst midagi suuremat – ajalehe toimetamine –, kuidagi sellest ära öelda.
Lipp püüdis hinnangutes kodumaa oludele ja tegemistele käia Jakobsoni Sakala jälgedes, olles ka küllalt kriitiline ajalehe Eesti Postimees ning selle toimetajate Harry Janseni ja Ado Grenzsteini suhtes. Õige sooja sõnaga kirjutas Lipp ajalehes koolidest, põllumeeste seltsidest, uutest rahukohtutest. Kirikuõpetajatele heitis ta ette, et need ei arene oma kogudustega käsikäes, ei mõista rahva vajadusi ega südame- ja vaimuelu tähtsust.
Kui 1881. aastal suri Perno Postimehe pikaaegne väljaandja Fr. W. Borm, võttis ajalehe väljaandmise enda kätte tema poeg Alexander Borm. Viimane sai ka vastutavaks toimetajaks. Õige ruttu oli selge, et tegevtoimetaja Lipp ja uus vastutav toimetaja ei sobi omavahel. Lipp toimetas ju ajalehte maalt: kaastööd hilinesid ja kadusid vahel sootuks ning lehes olid valged kohad. Pealegi hakkas väljaandja Alexander Borm Lipu kirjatükke toimetama ehk Lipu enda sõnul «solkima». Just selle viimasega ei saanud Lipp leppida ning loobus ajalehe toimetamisest.
Perno Postimees oli jälle tegevtoimetajata. Suures hädas otsiti abi perekonnast: Alexander Borm kauples tegevtoimetajaks Tartus elanud Eugen Jannseni, vana Bormi väimehe. Eugen Jannsen kinnitas ka ajalehes, et hakkas toimetajaks vaid sugulase palvel ja ajutiselt. See ajutine aeg kestis tõesti vaid paar kuud: 1881. aasta oktoobri lõpust 1881. aasta lõpuni.
Et need 1881. aasta viimased kuud oli ajaleht igav ja sisutühi, siis seda üllatavam on leida uut hoogu ja rahvuslikku vaimustust 1882. aasta alguse numbritest. Julgelt astus ajaleht välja saksa eesõiguste vastu, seisis talurahva kindlustus- ja käsitööseltside, koolihariduse ja parema elu eest. Mõistis hukka saksakeelsete ajalehtede valed sellest, et eestlased olevat sotsiaaldemokraadid ning kinnitas samas, et «Nüüd meie eestlased oleme üks rahvus, kes oma jalgade pääle tõuseb.» (Perno Postimees 1882, nr 3).
Tegevtoimetajaks oli saanud taas Jakobsoni suuna toetaja, rahvusmeelne Peeter Kisa (Kissa), Saarde kihelkonnast pärit taluperemehe poeg. Kuid see hea hoog katkes juba augusti keskpaigas ja igast järgnevast lehenumbrist on aru saada, et midagi on juhtunud. Juhtus see, et väljaandja ja vastutav toimetaja Alexander Borm hakkas aina rohkem sekkuma ja «solkima» ka Kisa kirjutatut. Pärast järjekordseid tegevtoimetaja otsinguid algas Perno Postimehe viimane periood Pärnus, aastatel 1882–1885.
Perno Postimehe aeg Pärnus saab otsa
Ajalehe vastutav toimetamine ja väljaandmine oli nüüd Alexander Bormi käes, tegevtoimetajaks tuli aga varemgi ajalehes sama tööd teinud mees, Saarde kihelkonnast pärit Pärnu algkooliõpetaja Otstavel.
Esialgu oli Otstavel usin kirjutaja: juhtkirjades kutsus ta eesti kirjandust lugema, eesti seltsielule kaasa aitama, pakkus võimalusi, kuidas kasvatada rahva arvu ja rahva ihulist tugevust. Ajaleht esitas ka kriitikat Pärnu linnavalitsuse kohta, kinnitades, et kõik oleks kindlasti parem, kui «eestlase-elementi» linnavalitsuse sees oleks jne.
1883. aastast muutus aga ajalehe sisu kõhnemaks: juhtkirjad jäid ilmumata ja nende kohal hakati avaldama tõlkelisi ja juhuslikke jutukesi. Naljatilkade vahel ilmusid ka mõned õpetlikud lookesed, kuid need olid ka pigem juhuslikud ja nagu kiiruga lehte sokutatud.
Ajaleht jäi oma sisult aina rohkem suurematest ja paremini toimetatud ajalehtedest (Olevik, Eesti Postimees, ka Sakala, Virulane jt) maha ja lugejad pöörasid ajalehele selja. Ega siin suurt imet olnud: tegevtoimetaja oli langenud viinakuradi küüsi ja lehetoimetamiseks jäi tal aina vähem aega. Sama häda ja korrapäratus jälitas Otstavelit ka tema koolmeistriametis.
1885. aastal läks lugu veelgi kehvemaks ja sageli ilmus Perno Postimees ainult pooles mahus. Sügisel 1885 hakkasid liikuma jutud ajalehe müümisest. 52. numbris teataski ajaleht, et Perno Postimees on müüdud doktor Karl August Hermannile. 29 aastat Pärnus said läbi ja Hermann kolis ajalehe Tartusse.
Et Tartus ei kõlvanud enam nimi Perno Postimees, sai ajalehe nimeks Postimees.
Ilmus 11. juulil 2024 Postimehes