Rubriik: POSTIMEHE PARNASS

Posted on

POSTIMEHE PARNASS ⟩ Üks vankumatu ja väsimatu töömees

Ajalehe Postimees toimetuses on aegade algusest töötanud inimesi, kelle panus ajalehe igapäevasesse ilmumisse jääb esialgu märkamatuks. Nad teevad oma tööd väsimatu hoolega ja on aegasid, mil nende töö kindlustab ajalehe probleemitu ilmumise.

Üks selliseid inimesi oli Hindrik (ka Hendrik ja Heinrich) Prants (1858–1932), keda juhtis ajakirjanduse põllule sisemine tung ja hoidis tööl vaimne kalduvus.

Limonaadivabriku sulasest Postimehe toimetusse

Prants oli Loosi vallas Vastseliina kihelkonnas sündinud taluperemehe poeg. Poisi isa oskas haridusest lugu pidada, õpetas poja lugema ja viis ta kuueaastaselt Loosi mõisas asunud kooli, kus õpetati mõisa töölisteks toodud saksa perede lapsi. Sellises koolis õppis Prants kuus talve ja omandas saksa keele, mis oli talle hilisemas elus kasulik. Edasi õppis ta Vastseliina kihelkonnakoolis, kuid pikalt see koolitee ei kestnud, sest kodutalus sooviti, et ta võtaks üle talupidamise. Hindrik tegi, mida isa palus, kuid ta polnud talupidamisest huvitatud. Kohe, kui nooremad vennad töömeesteks sirgusid, andis ta talu neile. Ise kolis ta 1883. aastal Tartusse. Tartus oli ta varem käinud vaid paar korda: jalgsi Eesti Kirjameeste Seltsi koosolekul.

Kuigi raha ja tutvusteta, lootis noormees Tartus end sisse seada, tööd leida ja end harida. Esialgu hoidis ta hinge sees lihtsate töödega, näiteks oli ta sulaseks limonaadivabrikus. Kuid mitte kaua. Tänu saksa keele oskusele sai Prants varsti teenriks silmakliinikusse. Siis algas veidi teistsugune elu: jäi aega eneseharimiseks ja laiemaks suhtluseks. Ta tutvus ja sõbrunes Tartu eestikeelsete ajalehtede, Oleviku ja Postimehe, toimetajate Ado Grenzsteini ja Karl August Hermanniga. Mõlemale ajalehele oli ta kaastööd teinud juba maalt, kirjutades kohalikust seltsitegevusest.

Eriti head suhted kujunesid Prantsul Hermanniga, kes usaldas teda ja pakkus toimetuses ka mitmeid asjalikke ülesandeid. Näiteks sai Prants parandada kirjasaatjate kaastöid ja lugeda korrektuuri. Nii polegi midagi imestada, et Hermann kutsus usina kaastöölise 1888. aasta mais, kui toimetusest oli lahkunud Eduard Vilde ja lahkumas kodumaa sõnumite toimetaja Jaan Parv, toimetusse.

Postimehe töömesilane (1888–1893)

Saanud koha Postimehe toimetuses, laienesid Prantsu tööülesanded kiiresti ja mitmes suunas. Ta hakkas koostama kohalikke sõnumeid, lugema lehekülgede korrektuuri, tõlkima joonealust ilukirjandust. Prants oli Hermannile Postimehe juures asendamatuks tööjõuks: hoolas, edasipüüdlik, töökas ja vähenõudlik. Et Prants õppis iseseisvalt ära ka soome keele, siis tõlkis ta ajalehele ilukirjandust nii soome kui ka saksa ja vene keelest.

Prants kartis ka ise, et äkki ta vangistatakse ja pages kiiresti Tartust Soome. Asi vaibus siiski iseendast ja hoopis ootamatul põhjusel.

Prants püüdles kaugemalegi: ta hakkas saatma sõnumeid Eesti elust Saksa ja Soome ajalehtedele. Kaastöö Soome ajalehtedele Lappeenrannan uudiset ja Päivalehti sai ka põhjuseks, miks Prants pidi ootamatult ja kiiruga lahkuma Postimehe toimetusest. Nimelt oli ta saatnud mõlemale ajalehele kirjutise Eesti Kirjameeste Seltsi sulgemise kohta. Tegemist oli pigem kirjeldava ja hinnanguteta kirjatükiga, kuid Postimehe väljaandja Hermanni ja Oleviku omaniku ja väljaandja Grenzsteini suhted olid selleks ajaks juba nii teravaks läinud, et Grenzstein esitas sandarmivalitsusele kaebuse: Postimehe ringkonnast on väljamaa lehtedesse saadetud riigivaenulik kaastöö. Hermannil oli nagunii kogu aeg hirm, et äkki ilmub Postimehes midagi, mis võiks kaasa tuua ajalehe sulgemise. Nüüd kui näpuga otse tema toimetusse rihiti, oli hädavajalik Prantsu kiire eemaldumine Postimehest. Prants kartis ka ise, et äkki ta vangistatakse ja pages kiiresti Tartust Soome. Asi vaibus siiski iseendast ja hoopis ootamatul põhjusel: sandarmivalitsuse ülem suri ja teistel polnud sellise asja vastu huvi.

Prantsu esimene periood Postimehe juures sai seega ootamatult ja vastu tema enda tahtmist läbi. Prants ei toonud ajalehte küll uusi mõtteid ja lähenemisnurki, sest ta ei armastanud päevaküsimuste kohta sõna võtta, kuid hoolsa töömesilasena tagas ta Postimehe ilmumise sel küllalt keerulisel ajal, mil Eduard Vilde ja Jaan Parve lahkumise järel oleks Hermann kolm korda nädalas ilmunud ja 1891. aastast päevaleheks kasvanud Postimehega kindlasti hätta jäänud. Võime koguni öelda, et Postimees seisis sel ajal suuresti Prantsu õlgadel. Tema armastas lehte toimetada, teistest lehtedest Postimehele sobivaid kirjatükke otsida, sõnumeid trükivalmis seada, kirjutada saksa ja vene ajalehtede põhjal kokku väljamaa uudiste ringvaateid jms.

Palka sai Prants vähe. Esimestel aastatel vaid 15 rubla, viimasel aastal 28 rubla. Aga ta ei kurtnud ja tuli toime. Tema Kivi tänaval asunud üürikorteris leidsid endale 1892. aastast peatuspaiga ka Postimehe toimetuse uued liikmed Peeter Grünfeldt ja Oskar Brunberg. Majandades väga kokkuhoidlikult ja kokkuleppeliselt (Brunberg maksis üüri ja kütte eest, Prants ja Grünfeldt hoolitsesid toidu eest), tulid nad kenasti toime. Ja kui juhtus, et neil kellelgi polnud raha petrooleumi jaoks, loeti ja tehti ajalehe jaoks vajalikku eeltööd üürikorteris täiskuu või uulitsalaterna paistel.

Tahtis ise olla väljaande omanik

Pärast sunnitud lahkumist Postimehe juurest elas Prants 1893. aastal veidi aega Soomes ja ootas, et olukord Tartus rahuneks. Tagasi Tartusse tuli ta siiski vaid paariks kuuks. Siin jõudis ta veendumusele, et tahab ja on valmis saama iseseisvaks toimetajaks ja väljaandjaks. Ta kolis Pärnu ja hakkas toimetama Lilli Suburgi välja antavat ajakirja Linda ehk «Esimest literatuurlikku ja ajakohast ajakirja Eesti naisterahvale». 1894. aastal omandas ta Linda väljaandmisõigused ja nii saigi Prantsust ajakirja Linda omanik, väljaandja ja vastutav toimetaja.

Prants paigutas ajakirja kogu oma kokkuhoiu ja vaevaga kogutud raha.

Ajakirja Linda olukord oli 1893. aastal, mil Prants ajakirja juurde tuli, nigel. Ajakirjal oli vaid 130 tellijat ja võlad trükikojale. Prants paigutas ajakirja kogu oma kokkuhoiu ja vaevaga kogutud raha. Ta püüdis ajakirjast teha kõigile huvitavat väljaannet, ilmutades selles rohkelt ise tõlgitud ilukirjandust, populaarteaduslikke kirjatükke, segasisulisi sõnumeid ja isegi pildimaterjali. Ta tegi palju tööd ja sellel kõigel oli ka tulemus. Kui ta aastal 1902 ajakirja Jaan Tõnissonile müüs, oli sel 1000 tellijat. Kahjuks jäid talle endale Linda perioodist siiski suured võlad, millega ta oli kimpus veel aastaid. Lisaks suurele töökoormusele oli rahanappus ka põhjuseks, miks Prants ajakirja maha müüs ja oma unistusest loobus.

Ajakirja ostis 1200 rubla eest Tõnisson ja tõi selle Pärnust Tartusse, soovides seda välja anda hästi illustreeritud huvitava perekonnaajakirjana. Ühes ajakirjaga liikus taas Tartusse ka Prants. Ometi ei jäänud ta seotuks ajakirjaga, vaid liitus Postimehe toimetusega. Ajakirja Linda tegevtoimetajaks kutsus Tõnisson esialgu Aino Kallast. Kui viimane loobus, sai selleks Ernst Enno.

Taas Postimehe juures

Teine periood Postimehe juures (1902–1906) oli sootuks teistsugune. 2. detsembrist 1896 oli Postimehe vastutavaks toimetajaks ja väljaandjaks Tõnisson. Aeg oli muutunud ja uue omaniku käe all oli muutunud ka Postimees. Erinevalt Hermannist tahtis Tõnisson, et Postimees oleks juhtivaks jõuks eesti elu ja seltskonna loomisel ning kasvatamisel. Tõnisson oli veendunud, et avaliku arvamuse kõige võimsamaks kujundajaks on täie vastutustundega toimetatud ajakirjandus, sest «tõsine ajakirjandus ei ole mitte ainult mõtete edasikandja, nagu traadita telegrahv, vaid ühtlasi mõtete selgitamise ja arutamise asutus. Ajakirjanduse põllul põrkavad arvamised kokku, mõtted mõõdavad oma jõudu. Võitluse läbi peab selgust saadama, mis väärt on, valitsusele jõuda». (PM 1903, nr 138).

Loomupäraselt tagasihoidlikule Prantsule need ootused hästi ei sobinud. Samas oli tal tööd hädasti vaja.

Selliste ootuste seadmine ajalehele nõudis ka toimetuseliikmetelt mitte ainult teiste ajalehtede sõnumite jälgimist ja tõlkimist, vaid ka kursisolekut kõige toimuvaga Venemaal, Baltimaade kubermangus ja piiride taga. Aga eeldas ka aktiivset osalemist kohalikus seltskonnaelus, julgeid seisukohti ja arvamusavaldusi. Loomupäraselt tagasihoidlikule Prantsule need ootused hästi ei sobinud. Samas oli tal tööd hädasti vaja, sest 1900. aastal oli ta pere loonud, ajakirjaniku amet meeldis talle ning Postimehest paremat pakkumist sel hetkel selles vallas lihtsalt ei olnud.

Tagasihoidliku Prantsu hooleks ajalehes oli neil aastatel välispoliitiliste ülevaadete koostamine ja Venemaa sõnumite toimetamine. Prants luges vajadusel ka ajalehenumbrite korrektuuri ja toimetas sõnumeid Eesti elust. Toimetuses olid kõik harjunud, et Prants on alati tööl. Rahvast liikus Postimehe toimetuses siis küll palju, aga kõigil oli kogu aeg kiire ja seega oli väga vaja inimest, kes hoolitseks kõige igapäevase, kuid vajaliku eest. Pealegi oli Prants kolleegidele omamoodi asendamatu: oma suurepärase mäluga, mis talletas peaaegu kõik, mida ta oli lugenud või kuulnud, oli ta nagu elav entsüklopeedia, kelle käest kontrollida erinevaid fakte ja sündmuste asjaolusid. Iseloomult aus ja avameelne, uskus ja usaldas ta inimesi. Temale sai kindel olla.

Jäi truuks ajakirjanikuametile

1906. aastal kutsus Konstantin Adolf Thomson, ajalehe Ristirahva Pühapäeva-leht väljaandja ja vastutav toimetaja, Prantsu lehe tegevtoimetajaks. Georg Eduard Luiga oli sellelt kohalt just lahkunud, et minna toimetama ajalehte Päevaleht. Ristirahva Pühapäeva-lehe usuline-rahvuslik meelsus ja rahumeelne lähenemine maailmale ja inimestele sobis Prantsule, pealegi lubas Thomson Prantsul lehe juures üsna iseseisvalt toimetada. Veelgi huvitavamaks ja ka rahaliselt tasuvamaks muutus Prantsu töö siis, kui 1905. aasta 23. detsembrist hakkas ilmuma Ristirahva Pühapäeva-lehe lisana ajaleht Sõnumitooja. Sõnumitoojas sai Prants avaldada ka ilukirjandust, mida ta ise mitmest keelest tõlkis, õpetlikke kirjatükke ning Venemaa ja kohalike sündmuste ülevaateid. Sõnumitooja ilmus 1907. aasta lõpuni ja jäi siis majanduslikel põhjustel seisma.

Ristirahva Pühapäeva-lehe juures kulges Prantsu elu üsna rahulikult kuni 1917. aasta oktoobris haaras Eestis võimu bolševistlik sõja- ja revolutsioonikomitee. Paljude poliitiliste ajalehtede kõrval sulges enamlaste terror ka kristliku Ristirahva Pühapäeva-lehe ja Prants jäi tööta. Aprillis 1918 sai ajaleht küll selleks ajaks Eestimaal võimu haaranud Saksa Pressestellelt ilmumisloa, kuid ei leidnud enam lugejaid.

Prants sattus tõsistesse majanduslikesse raskustesse. Nendest pääsemiseks haaras ta rõõmuga kinni võimalusest asuda vastutavaks toimetajaks Tallinnas asutatud uuele ajalehele Tallinna Päevaleht. Kuid sattus sellega eestimeelse ajakirjanduse ja suurema osa eestimeelse seltskonna põlu alla. Tallinna Päevalehte hakati selle ilmumise alguspäevast, 18. juunist 1918, kutsuma Juudase leheks ja Prantsu siis Juudase käsilaseks. Mitte ainult seepärast, et 1905. aasta lõpust Tallinnas ilmunud Päevaleht ei saanud Pressestellelt ilmumisluba ja Tallinna Päevalehe väline ilme tehti lugejate meelitamiseks sarnane Päevalehega, vaid eelkõige seetõttu, et Tallinna Päevaleht avaldas Saksa okupatsioonivõimude Balti hertsogiriigi loomist toetavaid seisukohti, milles ei olnud kohta ega võimalust Eesti Vabariigile.

Prants, saanud aru, kuidas teda oli ära kasutatud, kuuldes endiste kolleegide hukkamõistu ja süüdistusi, sai närvivapustuse ja närvihaiguse, millest ta lõplikult ei paranenudki.

Prants, saanud aru, kuidas teda oli ära kasutatud, kuuldes endiste kolleegide hukkamõistu ja süüdistusi, sai närvivapustuse ja närvihaiguse, millest ta lõplikult ei paranenudki. Tal kulus aastaid, et temas pettunud seltskonda veenda iseenda süütuses ja liialt usaldavas lapsikuses Tallinna Päevalehe päevil. Oma viimased ajakirjanikuaastad (1920–1931) töötas ta ajalehes Eesti Kirik, jäädes lõpuni truuks kord valitud ajakirjanikuametile.

Ilmus 12. septembril Postimehes

Posted on

POSTIMEHE PARNASS ⟩ Karl August Hermann tegi Postimehest esimese eestikeelse päevalehe

Karl August Hermann (1851–1909) oli Eesti laulupidude juht, dirigent, helilooja, muusikaelu väsimatu edendaja. Aga ta oli ka eesti kirjandusloo koostaja, luuletaja, eesti keele lektor ülikoolis, eesti keele arendaja (temalt pärinevad näiteks kõik käänete nimetused, aga ka sõnad nagu: asesõna, sidesõna, ainsus, mitmus, helilooja, sünnipäev, salakuulaja jne. Ka paljud muusikavaldkonda kuuluvad sõnad: heliredel, metsasarv, löökpill, tiibklaver, keelpill ja teised).

Hermann koostas ja andis üksinda välja I köite eestikeelsest entsüklopeediast «Eesti Üleüldine teaduseraamat ehk Encyklopädia konversationi-lexikon». Ta oli kindlalt veendunud, et kultuurrahval peab olema omakeelne «teaduse magasiait» ning et rahvas on sellise olulise raamatu ilmumiseks valmis. Aastatel 1900–1904 ilmusid leksikoni nime all A-tähega algavad sõnad. Siis sai Hermannil raha otsa. Kuid siiski andis ta 1906. aastal välja veel ühe vihu B tähega algavate sõnade selgitusi.

Postimehe kõrval ka teised väljaanded

Sellest kõigest oli Hermannile siiski vähe. 1885. aastal ta asutas ning koostas, toimetas ja andis välja esimest eestikeelset muusikaajakirja Laulu ja Mängu Leht (1885–1898). Ajakiri jagas õpetust nooditundmises, tutvustas nimekaid heliloojaid, tõi andmeid muusikaelu kohta meil ja mujal maailmas, kutsus üles arendama koorilaulu ja koguma rahvaviise. Ajakirja teine pool sisaldas noodimaterjali, peamiselt koorilaule. Laulu ja Mängu Lehe noodilisas ilmus 13 aasta jooksul umbes 800 väga erineva tasemega muusikapala. Et ajakirjale rohkem lugejaid leida, lisas Hermann igasse numbrisse lihtsaid killukesi muusikaga seotud inimeste tegemistest, põnevatest juhtumistest ning isegi argipäevaga seotud jutukesi ja nalju. Hermann nägi ajakirjaga palju vaeva, muretses sinna ka pilte ja illustratsioone. Kahjuks see kõik ei aidanud ja esimene muusikaajakiri lõpetas tellijate puuduses (viimasel ilmumisaastal oli tellijaid 280).

1885. aasta lõpul ostis Hermann Pärnu kirjastajalt Alexander Bormilt 800 rublaga ajalehe Perno Postimees väljaandmisõiguse, nimetas ajalehe Postimeheks ja tõi Tartusse. Perno Postimehest sai Tartus lihtsalt Postimees ja filoloogiadoktor Hermannist sai 1886. aastaks selle omanik ning väljaandja. Juba 1886. aasta mais ostis Hermann Tartus ka Jakob Malocki trükikoja ja kindlustas sellega oma väljaannetele iseseisva trükkimisvõimaluse.

Hermann kujundas ja mõjutas oma Postimehega kogu Eesti ajakirjanduselu. 1887. aastal alustas Postimees esimese eestikeelse ajalehena ilmumist kolm korda nädalas ja aastal 1891 hakkas Postimees ilmuma juba iga päev, välja arvatud pühapäevad ja riigipühad.

Päevalehe tuleku mõju oma kaasajale ja tulevastele põlvedele mõistis Hermann ise väga hästi, kinnitades, et päevaleht on samm kultuurrahvaks saamisel, sest tänu päevalehele hakkab kõik, mis maailmas toimub, jõudma igapäevaselt ka eestlasteni.

Kui Hermann haigusest, pidevatest vaidlustest teiste ajalehtede toimetajatega (ajalehti oli palju, lugejate hulk piiratud) tüdinenult müüs ajalehe Postimees 1896. aastal noortele rahvusmeelsetele haritlastele (Jaan Tõnisson, Oskar Kallas, Karl Koppel, Hendrik Koppel) hakkas ta ise varsti ajalehest puudust tundma ja esitas 1904. aastal trükiasjade peavalitsusele palve lubada tal asutada Tartusse uus ajaleht Sõnumed. Kuigi vastus tuli eitav, Hermann plaanist saada taas ajalehe omanikuks ja väljaandjaks, ei loobunud. Ta jäi ootele ja kui Tallinnas tuli müüki Jakob Kõrvi ajaleht Valgus, mis vaevles lugejate puuduses, sest Kõrvi venemeelsest saksameelseks muutunud seisukohad olid eesti lugejale vastuvõtmatud, ostis Hermann selle ajalehe väljaandmisõiguse. Seda hoolimata vanade sõprade (näiteks Mihkel Jürmann, noorpõlvesõber ja Tarvastu kirikuõpetaja ja teised) hoiatustest, et Hermann oma rahuliku ja veidi naiivse meelelaadiga ei sobi uute nõudmistega täidetud aega. Hermann võttis laenu ja hakkas 1906. aasta 1. juulist Tallinnas välja andma päevalehte Valgus. Ta ise oli veendunud, et tema kogemus ja oskused suudavad ühtse rahvustundega kokku liita töölise, sulase, taluperemehe ja töösturi, seda hoolimata nende poliitilistest ja majanduslikest erihuvidest. Hermann lisas ajalehenumbri juurde teaduseraamatu ehk entsüklopeedia poognaid, tasuta. Ent ajalehele tuli vaid paarsada tellijat. Keeldudes uskumast, et sellist ajalehte ei ole vaja, püüdis Hermann teisiti: ta muutis ajalehe nime Hüüdjaks. Ajaleht Hüüdja hakkas ilmuma 15. detsembril 1906. Hüüdja jõudis Tallinnas 32 numbrini, siis jäi seisma. Hermann hellitas lootust jätkata ajalehega Tartus, kuid seda ei juhtunud, tal polnud selleks raha ja võlgu ei andnud enam keegi.

Hoolimata kõikidest raskustest ja probleemidest andis Hermann 1908. aastal välja veel kaks numbrit Laulu ja Mängu Lehte. Ta nägi ära ka oma laulelduse (ooperi) «Uku ja Vanemuine» õnnestunud esiettekanded 1908. aasta 12. ja 13. septembril Vanemuises, 18. ja 19. septembril Tallinna Estonias, oktoobri lõpu ja novembri alguspäevadel Narvas ning 9. ja 10. novembril Peterburis. Ta oli seda lauleldust teiste tööde kõrvalt kirjutanud peaaegu kümme aastat, soovides anda rahvale täiesti rahvuslikku lugu, rahvale tuttava sisu ja rahvaviisidega. Siis sai ta jõud otsa.

Mis andis Hermannile selle tegutsemistahte ja -haarde?

Hermann tahtis elus edasi jõuda. Ta ei leppinud kunagi sellega, mis tal oli, vaid püüdis kogu aeg ja visalt ikka enamat. Tal olid alati unistused ja tahtmine. Kui ta oli poisike, kes käis kooliraha saamiseks suviti kooliõpetaja karja hoidmas ja proovis kätt kingsepa õpipoisina, tahtis ta saada külakoolmeistriks. Seda ametit sai ta ka proovida, kuid juba kihelkonnakoolis kasvas ta tahtmine suuremaks: 1871. aastal, veel enne gümnaasiumi lõpueksamite sooritamist, katsetas ta pääsu Peterburi konservatooriumisse. Tema klaverimäng hinnati puudulikuks. Siis otsustas ta saada kirikuõpetajaks ja 1873. aastal sai temast Tartu ülikooli usuteaduskonna tudeng. Selsamal aastal viisistas ta lauluks Mihkel Veske luuletuse «Mingem üles mägedele», mille rahvas kohe omaks võttis ja mis tõi talle ka laiema tuntuse.

Olles sunnitud õpingud usuteaduskonnas katkestama (Hermann sattus 1878. aastal tänavakaklusesse baltisakslastega ning karistuseks pidi ülikoolist lahkuma), suundus ta õppima Leipzigi ülikooli hoopis keeleteadust. Kodust tal majanduslikku tuge ei olnud, aga ta ei põlanud halvaks ühtegi tööd, et end ära elatada. Hermanni püüdu hariduse poole toetasid ka lahked abistajad: eelkõige tädimees Gustav Goldmann ja Gustav Beermann, Põltsamaa kihelkonnakooli juhataja.

Pärast õpinguaastaid (1878–1880) Leipzigis naasis Hermann kodumaale 1880. aastal filosoofiadoktorina, haritud ja rahulolev, täis tulist tahtmist ja vaimustust töötada oma isamaa heaks. Leipzigis oli ta jõudnud arusaamisele, et kirikuõpetajaks ei oleks ta nagunii sobinud ning et temast peab kodumaal saama hoopis «redaktor» ehk ajalehetoimetaja ja trükikojaomanik. Hermann tahtis jõuda oma ajakirja või ajaleheni.

Hermanni paljude soovide täitumisele aitasid kaasa tema töökus ja edasipüüdlikkus.

Hermanni paljude soovide täitumisele aitasid kaasa tema töökus ja edasipüüdlikkus. Kindlasti ka see, et ta ei jäänud kunagi pettununa käed rüpes istuma ja norutama, vaid püüdis kõigest hoolimata ikka ja jälle otsast alustada. Ta oli valmis katsetama ja riskima.

Kus ja millised olid aga Hermanni tee komistuskivid?

Hermanni tehtu hindamisel on ikka, juba alates tema kaasaegsetest kriitikutest ja Villem Reimani kirjutatud nekroloogist, jäänud kõlama hinnang, et ta tegi küll palju, aga ikka jäi puudu «peenike, pikemat aega nõudev väljatöötamine». Selle kõrval on nimetatud ka Hermanni naiivsust ajalehetoimetajana, kiiret solvumist, tahtmist iseennast ja oma tööd vaid ülivõrdes kiita.

Kõige armutuma hinnangu on andnud Hermannile Eduard Vilde, kes ise töötas õige mitu aastat (1887–1890 ja 1893–1896) Hermanni juures Postimehe toimetuses. Vilde sõnade järgi oli Hermanni ajalehtedes kõige paremini toimetatud rubriik «Mõndasugust», ta olnud poliitikas niisama ilmsüüta nagu härg selles, et ta lehm ei ole ning pealegi olnud ta ajakirjanduse parisnik, sest nagu hobuseparisnik hobuseid, nõnda müünud ja ostnud Hermann ajalehti.

Vilde hinnang näib ülekohtusena. Poliitilise päevalehe toimetajana oli Hermann tõesti kavaluseta, usaldav ja naiivne. Ta tahtis toimetada rahus ja sõpruses, mõistvalt ja tasakaalukalt, aga aeg, mil ta päevalehte juhtis – 19. sajandi lõpp ja 20.sajandi algus – ootas päevalehelt seisukohti mitmetes majandus- ja päevapoliitilistes küsimustes, mitte vaid ilu- ja rahvusmeele kasvatamist. Aeg oma nõudmiste ja vajadustega muutus kiiremini kui Hermann valmis oli.

Iseenda oskustes ja kogemustes oli ta veendunud ning enda saavutuste ja tulemustega rahul. Kriitika suhtes oli ta väga hell ja uskus, et teda kritiseeritakse liialt ja ülekohtuselt kadeduse pärast. See kurnas teda sisemiselt. Näiteks Hermann ei käinud 30. mail 1908. aastal Tapal toimunud Eesti Kirjanduse Seltsi ja Eestimaa Rahvahariduse Seltsi Tallinna osakonna ühisel koosolekul, kus arutati eesti keele õigekirja. Samas oli ta solvunud, et tema tööd ei ole seal vääriliselt hinnatud ja kirjutas nii: «Minule ainsale tõesti Eesti keele kasuks elavale mehele ju mõju ega tähelepanemist ei anta ja paremat hoolitsemise kohta ega meest meil ei ole.» Samasugust sisemist kibestumist kohtab Hermanni puhul palju.

Kõik päädis sellega, et võlausaldajad ähvardasid 1907. aastal ka Hermanni perekonna elumaja käest võtta.

Siiski oli Hermannil läbi elu veel üks suur mure: raha. Seda oli tal napilt noorusajal, aga siis aitasid mitmed lahked abistajad, eelkõige tädimees Gustav Goldmann ja Gustav Beermann, Põltsamaa kihelkonnakooli juhataja. Kuid aastast 1880 oli tal perekond, abikaasa ja riburada kasvamas neli last, kes vajasid rohkem hoolitsust ja hulga rohkem elamisraha. Rahva heaks ja nimel tehtavale tööle (entsüklopeedia, ajalehed Valgus ja Hüüdj) maksis ta iseenda tagavaradest ja laenudest juurde. Nii juhtuski, et majanduslik edukus, millele ta pani aluse 1892. aastal, ostes Tartus praegusele Veski tänavale suurema krundi, kuivas alates 1902. aastast suurt krunti tükeldades ja müües tasapisi kokku. Kõik päädis sellega, et võlausaldajad ähvardasid 1907. aastal ka Hermanni perekonna elumaja käest võtta. Endised võlad sõid tagasihoidlikku ülikooli eesti keele lektori palka (800 rubla aastas). Tõnisson tegi 1907. aastal ajalehes Postimees üleskutse, et suvel Viljandis «Koidu» seltsi poolt kavatsetava Viljandimaa laulupeo sissetulek võiks minna Hermanni toetuseks. Tõnissoni plaan oli muidugi suurem: sissetulekuna saadud raha eest võiks osta Hermanni kodumaja, lubada selles elada Hermannil ja tema perel ning maja võiks edaspidi jääda «kunstnike koduks», kus saavad oma vanaduspõlve veeta inimesed, kes oma loominguga on rahvast harinud ja vaimselt toitnud, kuid elupäevade lõpul jäänud püsiva sissetulekuta. Tõnissoni ettepanekut toetasid kõik Tallinna ajalehed. Kuid Viljandi lükkas Tõnissoni ettepaneku tagasi, leides, et ei ole Tartu meeste asi ette öelda, kuidas ja mille heaks nemad oma laulupidu korraldavad, kinnitades, et: «Viljandi ei painuta end kellegi autoriteedi alla.»

Hermanni elu pluss- ja miinuspunktide kokku rehkendamine ei muuda midagi. Tema tegi oma tööd parima oskuse ja tahtmisega. Hermanni tööd tasub teada ja mäletada ja sellest parimat edasi viia. Päevaleht Postimees on selle parim kinnitus.

Ilmus 14. augustil 2024 Postimehes

Posted on

POSTIMEHE PARNASS ⟩ Ühest ei piisa. Ajaleht vajab kõike: tahtmist, ideid, raha ja tööd

Kui Johann Voldemar Jannsen 1863. aasta lõpul Tartusse kolis, et hakata seal välja andma oma ajalehte Eesti Postimees ehk Näddalaleht, sai Perno Postimees uue tegevtoimetaja.

Uus toimetaja tutvustas end õige arglikult 1863. aasta 25. detsembri numbri esimesel leheküljel «uue «leiva-vanemana»» ja sama lehenumbri neljandal leheküljel kinnitas ta iseenda värsket ametit, paludes Issandal oma mõistust valgustada, et ta saaks seda valgustust sõpradele edasi jagada.

Ta tegi seda kõike pseudonüümi «C.F.L….n» all. Toimetaja täisnime – Caspar Franz Lorenzsonn – kohtame alles õige mitme numbri pärast. Ajalehe väljaandja Friedrich Wilhelm Borm ei tahtnud Jannseni lahkumist lugejaile kuulutada, sest Jannsen oli lehe populaarseks kirjutanud, ja püüdis sellest pigem vaikida.

Vaatamata oma väga võõrapärasele nimele oli Caspar Franz Lorenzsonn (1811–1880) läbinisti eestlane. Tema isa oli olnud Pärnu köster ja kirikuõpetaja. Ta ise oli olnud Pärnu Elisabethi koguduse köster juba üle 30 aasta, kui otsustas lisaks köstriametile hakata ka ajalehte tegema.

Milleks oli talle vaja ajalehte ja kust üldse julgus end sellesse ametisse seada?

Kirjutamine polnud Lorenzsonnile võõras: saksa keelest oli ta eesti keelde kohandanud kaks vagatsevat ja haledat raamatukest «Jenowewa elust» ja «Ristiinimese teekond taewa linna poole». Vastavalt tolle aja lugemiseelistustele jagus sellistele kurbadele lugudele röövliromaanide kõrval ka küllaldaselt lugejaid.

Innukaks julgustuseks Lorenzsonnile oli kindlasti ka Jannseni edukus toimetajana ja ajalehe väljaandja Bormi arvamus, et kui ühel köstril tuli ajalehe tegemine hästi välja, miks ei peaks see siis teiselgi tulema. Pealegi järgis Lorenzsonn praktilises toimetajatöös algusest peale Jannseni eeskuju: kodu- ja välismaa sõnumid ilmusid samasuguse jaotuse ja ülesehitusega ning algasid ja lõppesid ikka vagade soovide ja manitsustega.

Nii asendus vahetu elu, mida lugeja teadis ja tundis, manitsuste ja vagatsemisega, et rahvas elaks jumalakartuses, enesega rahulolus, saaks hästi läbi nii mõisnike kui ka kõikide «saterkuue meestega» ning püüaks hariduse poole ikka vaid selleks, et ise paremaks töörahvaks saada.

Kuigi mõlemad olid köstrid, vormiliselt oli kõik sarnane, oli inimene ikkagi teine ja kirjutistesse tuli kohe suur erinevus sisse. Lorenzsonn jäi ka toimetajatöös köstriks ning pühalik vaim leidis oma koha ka tema kõige vähemas kirjutises. Tema kirjutatusse ei mahtunud tüse rahvalik nali, kujundlik ja pildiline keel, võrdlused talupoja igapäevaeluga, mis Jannseni kirjutistes oli nii tavapärane ja loomulik. Nii asendus vahetu elu, mida lugeja teadis ja tundis, manitsuste ja vagatsemisega, et rahvas elaks jumalakartuses, enesega rahulolus, saaks hästi läbi nii mõisnike kui ka kõikide «saterkuue meestega» ning püüaks hariduse poole ikka vaid selleks, et ise paremaks töörahvaks saada.

Ajalehelt oodati juba aga enamat kui pühalikke õpetussõnu. Elu ümberringi oli muutumises: asutati uusi laulu- ja mängu- ning põllumeeste seltse, korraldati kõneõhtuid ja laulupäevi. Perno Postimees kippus aja vaimust maha jääma ja ajalehe tiraaž hakkas kiiresti kukkuma. Kui Jannseni ajal, aastal 1862, oli tellijaid olnud üle 2200, siis 1866. aastaks oli neid jäänud 1300 ringis ja veel kaks aastat hiljem oli neid vaid 500–600.

Ajalehte tuleb jakobsonlik suund

Vananev Lorenzsonn toimetas ajalehte kösterlikus laadis kuni 1878. aastani ning andis siis tegevtoimetamise üle kahele Pärnu kooliõpetajale – Anton Ansonile ja Jaan Otstavelile. Vastutavaks toimetajaks jäi ta esialgu siiski veel ise ning püüdis aeg-ajalt ka mõne manitseva kirjatüki avaldada. Kuid tooni hakkasid ajalehes andma nooremad mehed, kes julgesid tervitada nii Carl Robert Jakobsoni ajalehe Sakala sündi Viljandis kui ka kuulutada, et nad on uuendusmeelsed, kes tahavad hoolt kanda vaimu harimise ja elu ülendamise eest ning astuvad vastu vanameelsete katsele arengut tagasi pöörata.

Anson ja Otstavel olid Jakobsoni toetajad, kes seisid oma elu ära elanud ebaõiglase aadli- ja kirikuvõimu vastu.

Kuigi Anson ja Otstavel olid tööd alustades omavahel kokku leppinud, et esimene vastutab lehe juhtkirjade ja teine sõnumite eest, polnud kahekesi lehte teha sugugi kerge. Kord hilines lubatu täitmisega üks, siis jälle teine, ja mõlemad tõid vabanduseks oma põhitöö – töö koolmeistrina. Koormatuse tõttu õpetajatööga, mis ei lubavat neil ajalehte vajaliku kiiruse ja tähtajalise täpsusega toimetada, lahkusid nad ametist. Kumbki polnud rahul ka palgatingimustega, seega oli lahkumine neile pigem kergendus.

Anson ja Otstavel olid Jakobsoni toetajad, kes seisid oma elu ära elanud ebaõiglase aadli- ja kirikuvõimu vastu. Perno Postimehe tegevtoimetajaks kutsusid nad oktoobrist 1878 Jakobsoni vaimse õpilase Lilli Suburgi.

Suburgi käe all ei alga Perno Postimehe 1879. aasta esimene number enam piiblisalmiga nagu tavaliselt, vaid juhtkirjaga, millest loeme, et kui inimene tahab oma seisuse vääriline olla, peab tal elus siht olema. Edasipürgimiseks peab olema siht ka igal rahval ja kogu inimsool. Ajalehe juhtkirjadki said nüüd selge sihi: kõik, mis me tahame, tuleb ise kätte võidelda. Majanduslikult, poliitiliselt ja kultuuriliselt.

1878. aasta lõpus, 50. numbriga, muutus ka Perno Postimehe välimus: suurenes kaust ja endise väikese nelja lehekülje asemele tuli kaks fooliolehte. Ajalehekausta oli väljaandja suurendanud «lugejate soovimise peale», nagu ta ise kenasti ka põhjendas.

Kuid Suburg elas Vändras ja loomulikult viis ta ka ajalehe toimetamise Vändrasse. See tõi kaasa mitut sorti pahandusi: post käis halvasti ja kaastööd ei jõudnud temani, Pärnus panid väljaandja ja vastutav toimetaja lehte kirjutisi, mida Suburg polnud näinudki ja mille seisukohad olid talle vastumeelsed. Suburg loobuski novembris 1879 tegevtoimetaja tööst ja samal ajal loobus ajalehest ka vana Lorenzsonn ning andis ajalehe vastutava toimetamise üle väljaandja Bormile.

Jakobsonlik suund ajalehes siiski jätkus. Detsembrist 1879 sai tegevtoimetajaks Jaan Lipp, varem aastakese Jannseni Eesti Postimehes töötanud taluperemees, kelle talu oli Vooru vallas, kust ta ka hakkas Perno Postimeest toimetama.

Lipp on Postimehe juubelialbumis tunnistanud: «Sel ajal katsunud igamees ajalehes kirjutamist nagu iseäralist imepüüdelist tegevust.» Seepärast ei suutnudki ta, kui oli pakkumises tavalisest kaastööst midagi suuremat – ajalehe toimetamine –, kuidagi sellest ära öelda.

Lipp püüdis hinnangutes kodumaa oludele ja tegemistele käia Jakobsoni Sakala jälgedes, olles ka küllalt kriitiline ajalehe Eesti Postimees ning selle toimetajate Harry Janseni ja Ado Grenzsteini suhtes. Õige sooja sõnaga kirjutas Lipp ajalehes koolidest, põllumeeste seltsidest, uutest rahukohtutest. Kirikuõpetajatele heitis ta ette, et need ei arene oma kogudustega käsikäes, ei mõista rahva vajadusi ega südame- ja vaimuelu tähtsust.

Kui 1881. aastal suri Perno Postimehe pikaaegne väljaandja Fr. W. Borm, võttis ajalehe väljaandmise enda kätte tema poeg Alexander Borm. Viimane sai ka vastutavaks toimetajaks. Õige ruttu oli selge, et tegevtoimetaja Lipp ja uus vastutav toimetaja ei sobi omavahel. Lipp toimetas ju ajalehte maalt: kaastööd hilinesid ja kadusid vahel sootuks ning lehes olid valged kohad. Pealegi hakkas väljaandja Alexander Borm Lipu kirjatükke toimetama ehk Lipu enda sõnul «solkima». Just selle viimasega ei saanud Lipp leppida ning loobus ajalehe toimetamisest.

Perno Postimees oli jälle tegevtoimetajata. Suures hädas otsiti abi perekonnast: Alexander Borm kauples tegevtoimetajaks Tartus elanud Eugen Jannseni, vana Bormi väimehe. Eugen Jannsen kinnitas ka ajalehes, et hakkas toimetajaks vaid sugulase palvel ja ajutiselt. See ajutine aeg kestis tõesti vaid paar kuud: 1881. aasta oktoobri lõpust 1881. aasta lõpuni.

Et need 1881. aasta viimased kuud oli ajaleht igav ja sisutühi, siis seda üllatavam on leida uut hoogu ja rahvuslikku vaimustust 1882. aasta alguse numbritest. Julgelt astus ajaleht välja saksa eesõiguste vastu, seisis talurahva kindlustus- ja käsitööseltside, koolihariduse ja parema elu eest. Mõistis hukka saksakeelsete ajalehtede valed sellest, et eestlased olevat sotsiaaldemokraadid ning kinnitas samas, et «Nüüd meie eestlased oleme üks rahvus, kes oma jalgade pääle tõuseb.» (Perno Postimees 1882, nr 3).

Tegevtoimetajaks oli saanud taas Jakobsoni suuna toetaja, rahvusmeelne Peeter Kisa (Kissa), Saarde kihelkonnast pärit taluperemehe poeg. Kuid see hea hoog katkes juba augusti keskpaigas ja igast järgnevast lehenumbrist on aru saada, et midagi on juhtunud. Juhtus see, et väljaandja ja vastutav toimetaja Alexander Borm hakkas aina rohkem sekkuma ja «solkima» ka Kisa kirjutatut. Pärast järjekordseid tegevtoimetaja otsinguid algas Perno Postimehe viimane periood Pärnus, aastatel 1882–1885.

Perno Postimehe aeg Pärnus saab otsa

Ajalehe vastutav toimetamine ja väljaandmine oli nüüd Alexander Bormi käes, tegevtoimetajaks tuli aga varemgi ajalehes sama tööd teinud mees, Saarde kihelkonnast pärit Pärnu algkooliõpetaja Otstavel.

Esialgu oli Otstavel usin kirjutaja: juhtkirjades kutsus ta eesti kirjandust lugema, eesti seltsielule kaasa aitama, pakkus võimalusi, kuidas kasvatada rahva arvu ja rahva ihulist tugevust. Ajaleht esitas ka kriitikat Pärnu linnavalitsuse kohta, kinnitades, et kõik oleks kindlasti parem, kui «eestlase-elementi» linnavalitsuse sees oleks jne.

1883. aastast muutus aga ajalehe sisu kõhnemaks: juhtkirjad jäid ilmumata ja nende kohal hakati avaldama tõlkelisi ja juhuslikke jutukesi. Naljatilkade vahel ilmusid ka mõned õpetlikud lookesed, kuid need olid ka pigem juhuslikud ja nagu kiiruga lehte sokutatud.

Ajaleht jäi oma sisult aina rohkem suurematest ja paremini toimetatud ajalehtedest (Olevik, Eesti Postimees, ka Sakala, Virulane jt) maha ja lugejad pöörasid ajalehele selja. Ega siin suurt imet olnud: tegevtoimetaja oli langenud viinakuradi küüsi ja lehetoimetamiseks jäi tal aina vähem aega. Sama häda ja korrapäratus jälitas Otstavelit ka tema koolmeistriametis.

1885. aastal läks lugu veelgi kehvemaks ja sageli ilmus Perno Postimees ainult pooles mahus. Sügisel 1885 hakkasid liikuma jutud ajalehe müümisest. 52. numbris teataski ajaleht, et Perno Postimees on müüdud doktor Karl August Hermannile. 29 aastat Pärnus said läbi ja Hermann kolis ajalehe Tartusse.

Et Tartus ei kõlvanud enam nimi Perno Postimees, sai ajalehe nimeks Postimees.

Ilmus 11. juulil 2024 Postimehes

Posted on

POSTIMEHE PARNASS ⟩ Johann Voldemar Jannsenile oli ajaleht õpetuse jagamiseks

Johann Voldemar Jannsen oli Vändra mõisa vesiveski möldri poeg. Tema esimesed eluaastad möödusid muretult veski ootamisetoas veskiliste jutte kuulates. Mitte ainult rahvajutud, vaid ka mahlased kõnekäänud ja vanasõnad, kujundlik ja värvikas sõnavara said talle siit kenasti selgeks.

Pärast isa surma algas tema karjasepoisipõli kauges metsatalus. Poisi rõõmuks kestis see siiski vaid paar aastat, siis toodi ta koju tagasi ja pandi kihelkonna raha eest kohalikku kihelkonnakooli. Köster Koch kostis tema eest, sest tal oli ilus lauluhääl ja ergas olek.

Jannseni kujunemist mõjutas tugevasti ka kohalik koolmeister Karl Körber, kes armastas muusikat ja kirikulaulu, kirjutas rahvalikus laadis õpetlikke jutukesi ning selgitas sellise tegevuse tähtsust poisilegi. 1838. aastal, kui köster Koch suri, sai Jannsenist Vändra köster ja kooliõpetaja.

Jannseni kujunemist mõjutas tugevasti ka kohalik koolmeister Karl Körber, kes armastas muusikat ja kirikulaulu, kirjutas rahvalikus laadis õpetlikke jutukesi ning selgitas sellise tegevuse tähtsust poisilegi. 1838. aastal, kui köster Koch suri, sai Jannsenist Vändra köster ja kooliõpetaja.

Läks veel mõni aasta ja Jannsen tundis end valmis olevat suuremaks rahvavalgustuslikuks ettevõtmiseks: ta hakkas saksa keelest tõlkima vaimulikke laule ja andis 1845. aastal välja kogu «Sioni Laulo-Kannel». Viieteistkümne aasta jooksul ilmus kokku kolm sellist väljaannet üle tuhande lauluga. Laulud olid saksa keelest vabalt tõlgitud, suupärased ja jäid kergesti meelde, sest Jannsen oli neis kõik võõra ja tundmatu asendanud koduse ning tuttavaga. Kuid ainuüksi kiriklikest lauludest jäi Jannsenile varsti väheks. Ta oli juba noorest peast innustunult ja vaimustunult lugenud Otto Wilhelm Masingu toimetatud Marahva Näddala-Lehte. Ta hindas ajalehte kui valguse allikat.

Jannsen arvas endalgi olevat küllaldaselt oskust ja teadmisi, et sellesarnast lehte välja anda. Ta saatis Vändrast suure tsaaririigi võimude poole palve lubada tal välja anda nädalalehte, kuid sai eitava vastuse. Nikolai I valitsemise all polnud perioodilise väljaande asutamine tsaaririigi ääreala maarahva keeles teretulnud.

Kui ajalehte ei lubatud, valis Jannsen hõlpsama tee: ta laenas oma ristiisalt mõisahärra Woldemar v. Dittmarilt 300 rubla ja hakkas välja andma aastaraamatut «Sannumetoja». 1848. aastal ilmus rahvajuttudest ja -salmidest, manitsustest ja naljakatest paladest koosneva aastaraamatu esimene number. Kaheteistkümne aastaga ilmus aastaraamatut ühtekokku seitse annet. Ladus rahvalik keel ja kaunid lood tõid «Sannumetojale» palju lugejaid. Võõrsilt (enamasti saksa keelest) laenatud moraalipedagoogilised jutukesed oli Jannsen ümber seadnud kodustesse oludesse. Need olid lihtsad, voolavad, soojas ja sõbralikus toonis, vähenõudlikud ja jumalakartlikud.

Jäi koolmeistriks ka lehte toimetades
Jannsenil oli tahtmist ja hakkamist, soe süda ja kerge sulg. Otsides avaramat tegutsemisruumi, kolis Jannsen 1850. aastal oma perega Pärnusse. Ta hakkas Ülejõe aguli külakoolis koolmeistriks. Koolmeistrina olnud ta üsna äge ja äkiline, kasutanud koolitundides korra hoidmiseks nii joonlauda kui ka klassiruumi nurka.

Jätkates oma rahvale suunatud ettevõtmisi, asutas ta Pärnus laulukoori, muretses sellele noodid ja laulusõnad, juhatas laulukoori ja korraldas selle etteasteid. Tööd oli Jannsenil Pärnus küllaga, aga ajalehte tahtis ta ikka ka. Ajaleht oli tema jaoks võimalus teha talle nii südamelähedast haridus- ja valgustustööd, aga seda korraga tunduvalt suuremale hulgale. Nii saatiski ta 1850. aastal taas võimudele palve lubada tal asutada ajaleht «Ma-rahva ku-lehhed», kuid sai jällegi eitava vastuse.

Siis pöördus ta abi saamiseks Pärnu trükikoja omaniku Friedrich Wilhelm Bormi poole. Borm andis tol ajal Pärnus välja saksakeelset ajalehte Pernausches Wochenblatt, kuid oli valmis Jannsenit aitama ja esitas enda nimel kindralkubernerile taotluse eestikeelse nädalalehe kirjastamiseks ja trükkimiseks. Ajad suures tsaaririigis olid Aleksander II all muutunud lahedamaks ja luba ajalehele tuli 1856. aasta detsembris. See ei olnud Jannseni ajaleht, ent Jannsen sai selle toimetajaks.

1857. aasta jaanikuu 5. päeval tervitas ajaleht Perno Postimees oma teretamislauluga «Terre, armas Eesti rahvas! Minna, «Perno Postimees». Kulutama olen vahvas, Keik, mis sünnib ilma sees…» oma lugejaid kui oma tuttavat või sõpra.

Perno Postimees oli kaheveeruline leht, pealehte oli kaheksa lehekülge. Pealehe kõrval hakkasid ilmuma selle lisalehed: jutukesi pakkunud «Löbbus Juttustaja armsaks aeaviiteks» (1856–1866) ning kristlik lisaleht «Pagganatte ö ja koit ehk Missioni-leht» (1861–1865). Viimast sai tellida ka pealehest lahus. 1862. aastaks oli Perno Postimehel üle maa rohkem kui 2200 tellijat ja lugejaid veel palju rohkem. Eestikeelne ajaleht oli alustanud oma katkematut teekonda.

Jannsen toimetas ajalehte mõnusas vestlusvormis, kõneldes juhtumistest riigis, kodumaal ja väljamaal. Kõik kirjutatu oli kantud ligimesearmastusest ja vaimulikust õhust, sest lehetegija ise hingas selles. Juhtkirjad olid küll ajalehel keelatud, ent juhtkirjalaadseid kirjatükke ilmus siiski. Väliselt sarnanesid need sõnumitega, kuid neis oli hinnanguid ja soovitusi, millega Jannsen lootis lugejaid ja nende elukorraldust mõjutada või isegi muuta. Sõnumid, mis täitsid suure osa lehenumbri mahust, olid pikad ja kirjeldavad, neis oli vähem otsest hinnangut ja rohkem pikka selgitust, sest midagi ei öeldud lühidalt. Lühidalt ei saanudki, muidu poleks lugeja aru saanud.

Lehe meelsus kattus Jannseni omaga
Perno Postimees lükkas talupojatare ukse lahti ning tõi sinna kauged ja tundmatud maad ja rahvad, seni kuulmata sündmused ja olukorrad. Jannsen rääkis ajalehes asjust, mille nimetamiseks eesti keeles veel isegi sõna puudus (põllutöö näitust nimetati alles «loomade katsumiseks»). Ajaleht lõi maarahvale uue maailma ja et see keel, mida Jannsen loomisel kasutas, oli elav rahvakeel, pildirikas ja mahlakas, võeti see ajalehe kaudu loodud maailm ka hõlpsasti vastu.

Jannsen nimetas ajalehes seni vaid maarahvana esinenud Eesti- ja Liivimaa põlisrahvast esimesena eestlasteks ning kutsus eestlasi olema mitte ainult usinad, püüdlikud ja jumalakartlikud, vaid andis neile ka lootust paremale elule, kui nad vaid ise küllalt püüavad, selleks usinalt tööd teevad ning iseend ja oma lapsi harivad.

Rahvust ja rahvuslikku kuuluvustki teadvustas Jannsen läbi hariduse: eestlane on samasugune nagu teised rahvad, suudab õppida, et paremaks saada.

Rahvust ja rahvuslikku kuuluvustki teadvustas Jannsen läbi hariduse: eestlane on samasugune nagu teised rahvad, suudab õppida, et paremaks saada. Häbenema aga ei pea mitte oma rahvust, vaid rumalust: «Eestlane võib sekssammaks sada, mis igga mu innimenne, kui vahva mees ja midagi on õppinud? Suggu ei teota kedagit innimest, vaid temma ommad teud ja ellokombed, kui need kõlvatumad on» (PP 1861, nr 7). Jannsen uskus, et igal Jumalast loodud rahval on päikese all oma koht ning suuremat häbi, kui salata maha oma rahvus, pole inimesele võimalik peale panna: «Kissendage temmale nelja silma al kõrva sisse: Suremat häbi ei või innimenne enesele teha kui ommast issast ja emmast ennast häbeneda!» (PP 1863, nr 22). Jannseni jaoks oli ajalehe toimetamine ja kokkukirjutamine (kaastöölisi oli lehel vähe ja üksikud kaastööd toimetas Jannsen oma maitse ja tahtmise kohaseks) tema elu loomulik osa. Seetõttu oli Perno Postimehe üldine meelsus samasugune nagu Jannsenil endal: kristlik ja leplik sakste, kiriku ja maarahva olukorraga. Ei Jannsen ega tema ajaleht arvustanud talupoegade rasket elu ega ülekohut, pigem kutsus ta leppima Jumalast seatud seisuslike vahedega.

Kõik ajalehed enne Perno Postimeest olid ilmumise lõpetanud. Rahval oli palju tööd, kuid polnud raha, polnud huvi ega lugemisharjumust. Jannseni ajalehe püsima jäämise kindlustas Jannsen ise: ta kirjutas ajalehe lugejale lähedaseks ja vajalikuks. Jannsenile polnud see raske: vaatamata välisele edukusele kuulus ta ju ikkagi maarahva hulka, rahva vaimsus ja hing olid talle tuttavad. Ta ei pidanud kirjutades ega toimetades midagi ega kedagi teist teesklema ja mõjus seetõttu igati usaldatavalt.

Pealegi oli Jannsen osav, ta oskas lähedust oma tekstidesse ka juurde luua. Ta kasutas selleks üsna lihtsaid võtteid: esitas isegi kaugeid sündmusi nii, nagu oleks ise olnud kohal ja toimunut vahetult näinud. Eriti selgelt paistab see silma lehe välispoliitiliste sõnumite puhul. Jannsen kohendas neid eesti lugeja jaoks saksa lehtedest, asendas ja selgitas pikalt lugejale tundmatuid sõnu ja mõisteid, lisas emotsionaalseid hüüatusi ning väljendeid, mis andsid tunde Postimehe seotusest sellel kummalisel maal või sündmusel.

Nii kirjutas ta 1857. aastal Hispaania mässust, nagu tunneks ise mässajaid: «Kui ma nende kärsito Hispania rahva peäle mõtlen, siis lähhab mull varsi harri punaseks. Nemmad mustalased ei mõista ühheteisega rahul elada. Minneva sui tegid nemmad seda jummalakartmata hullo tempo, et ühe teise vilja välja peäl põllema sütasid, tannavo jälle. Üllemad peavad järjest seisma, piits peus, muido nendega läbbi ei saa. Kaebavad siis isse veel, üllemad olla liiga valjud, anda neile mitte lubba, seda ja seda, ei tea issegi, mis teha» (PP 1857, nr 7).

Läheduse taotlust kandsid ajalehes ka dialoogid lugejaga, otsesed pöördumised ja küsimused lugejale. Jannsen alustas Tallinna laulupüha kirjeldust näiteks nii: «Kas ma rägin, või ei rägi? Mis asjast? No eks sest, mis hilja aego Tallinnas ni suurt rõmo teggi. No mis seal siis olli?» (PP 1858, nr 7).

Loominguliselt ja suuhrel hulgalkasutas Jannsen piltlikkust ja võrdlusi lugejale tuttava asja või olukorraga. Raudteed selgitas Jannsen lugejale elust tuttava võrdluse abil: «Raudteel ei olle mitte röped tee sees, vaid rattaste sees, nagu vokki ratastel, kus nörid peal jooksevad. Joud, mis rattad vurrama panneb, on keva vee aur, mis massingi sees essimesse vankre peal järjeste kötakse» (PP 1857, nr 1).

Läheduse saavutamiseks lisas Jannsen kirjutatusse küllalt julgelt ja lõbuga lopsakat nalja ja piltlikkust. Lähedus lugejale oli Jannsenile ajalehe juures nii tähtis, et selle nimel ohverdas ta igasuguse vabanduseta algse sõnumi sisu, konkreetsuse ja täpsuse.

Esimene elukutseline ajakirjanik Eestis

Jannsen haris nii rahva mõistust kui ka hinge ning lõi sellega kõige olulisema aluse edasiseks – teadmise oma rahvast ja oma keelest. See polnud veel rahvuslik seisukoht ega siht nõudmisteks, see oli alles kõige alguspunkt, mille juures pole mitte niivõrd oluline ühe või teise koolist ja haridusest (sel teemal võttis Perno Postimehes palju sõna) rääkiva kirjatüki ilmumine, kuivõrd hoiak, mida Jannseni leht kujundada püüdis. Jannseni enda mõnus ja eluterve loomus suutis selle hoiaku sõnastada nii, et see oli lugejale meeldiv. Ja mida rohkemat oligi vaja selleks, et rahva hinge liigutada, seda hinge uutele tundmustele avada? Jannseni ajal polnud veel vajadust sihikindla rahvavalgustustöö järele. Oli vaja alles tareuks avada, et valgustajad saaksid kord hiljem sellest sisse tulla ja et neid siis kuulataks ja mõistetaks.

Kuid Jannseni töö Pärnus oli raske ja palk väike. Ta oli ju Perno Postimehe juures siiski vaid palgaline toimetaja, kes pühendas ajalehele kogu oma koolitööst vaba aja, kuid sai tasuks väljaandja Bormilt tagasihoidliku summa. Jannsen tahtis rohkemat ja käis juba 1863. aastal Tallinnas tasakesi uurimas võimalusi ajalehe väljaandmiseks. Lõpuks ta otsustas Tallinna asemel Tartu kasuks, lootes leida Tartus ajalehele rohkem lugejaid. Ta kolis oma suure perega Tartusse.

1. novembril 1863 ilmuski Tartus Jannseni uue ajalehe Eesti Postimees proovinumber ning 1864. aastast alustas uus Postimees oma järjepidevat ilmumist. Selle lehega sai Jannsenist Eesti esimene elukutseline ajakirjanik, alaliseks abiliseks vaid tubli tütar Lydia (Koidula). Võib öelda, et seda lehte juba oodati: väike haritlaskond, kes alles sõnastas isamaalisi püüdlusi, lootis selleks ajalehelt abi ja toetust ning koondus ajalehe ümber. Kuid see on juba järgmine lugu.

Ilmus 5. juunil 2024 Postimehes.

Proudly powered by WordPress