Ajalehe Postimees toimetuses on aegade algusest töötanud inimesi, kelle panus ajalehe igapäevasesse ilmumisse jääb esialgu märkamatuks. Nad teevad oma tööd väsimatu hoolega ja on aegasid, mil nende töö kindlustab ajalehe probleemitu ilmumise.
Üks selliseid inimesi oli Hindrik (ka Hendrik ja Heinrich) Prants (1858–1932), keda juhtis ajakirjanduse põllule sisemine tung ja hoidis tööl vaimne kalduvus.
Limonaadivabriku sulasest Postimehe toimetusse
Prants oli Loosi vallas Vastseliina kihelkonnas sündinud taluperemehe poeg. Poisi isa oskas haridusest lugu pidada, õpetas poja lugema ja viis ta kuueaastaselt Loosi mõisas asunud kooli, kus õpetati mõisa töölisteks toodud saksa perede lapsi. Sellises koolis õppis Prants kuus talve ja omandas saksa keele, mis oli talle hilisemas elus kasulik. Edasi õppis ta Vastseliina kihelkonnakoolis, kuid pikalt see koolitee ei kestnud, sest kodutalus sooviti, et ta võtaks üle talupidamise. Hindrik tegi, mida isa palus, kuid ta polnud talupidamisest huvitatud. Kohe, kui nooremad vennad töömeesteks sirgusid, andis ta talu neile. Ise kolis ta 1883. aastal Tartusse. Tartus oli ta varem käinud vaid paar korda: jalgsi Eesti Kirjameeste Seltsi koosolekul.
Kuigi raha ja tutvusteta, lootis noormees Tartus end sisse seada, tööd leida ja end harida. Esialgu hoidis ta hinge sees lihtsate töödega, näiteks oli ta sulaseks limonaadivabrikus. Kuid mitte kaua. Tänu saksa keele oskusele sai Prants varsti teenriks silmakliinikusse. Siis algas veidi teistsugune elu: jäi aega eneseharimiseks ja laiemaks suhtluseks. Ta tutvus ja sõbrunes Tartu eestikeelsete ajalehtede, Oleviku ja Postimehe, toimetajate Ado Grenzsteini ja Karl August Hermanniga. Mõlemale ajalehele oli ta kaastööd teinud juba maalt, kirjutades kohalikust seltsitegevusest.
Eriti head suhted kujunesid Prantsul Hermanniga, kes usaldas teda ja pakkus toimetuses ka mitmeid asjalikke ülesandeid. Näiteks sai Prants parandada kirjasaatjate kaastöid ja lugeda korrektuuri. Nii polegi midagi imestada, et Hermann kutsus usina kaastöölise 1888. aasta mais, kui toimetusest oli lahkunud Eduard Vilde ja lahkumas kodumaa sõnumite toimetaja Jaan Parv, toimetusse.
Postimehe töömesilane (1888–1893)
Saanud koha Postimehe toimetuses, laienesid Prantsu tööülesanded kiiresti ja mitmes suunas. Ta hakkas koostama kohalikke sõnumeid, lugema lehekülgede korrektuuri, tõlkima joonealust ilukirjandust. Prants oli Hermannile Postimehe juures asendamatuks tööjõuks: hoolas, edasipüüdlik, töökas ja vähenõudlik. Et Prants õppis iseseisvalt ära ka soome keele, siis tõlkis ta ajalehele ilukirjandust nii soome kui ka saksa ja vene keelest.
Prants kartis ka ise, et äkki ta vangistatakse ja pages kiiresti Tartust Soome. Asi vaibus siiski iseendast ja hoopis ootamatul põhjusel.
Prants püüdles kaugemalegi: ta hakkas saatma sõnumeid Eesti elust Saksa ja Soome ajalehtedele. Kaastöö Soome ajalehtedele Lappeenrannan uudiset ja Päivalehti sai ka põhjuseks, miks Prants pidi ootamatult ja kiiruga lahkuma Postimehe toimetusest. Nimelt oli ta saatnud mõlemale ajalehele kirjutise Eesti Kirjameeste Seltsi sulgemise kohta. Tegemist oli pigem kirjeldava ja hinnanguteta kirjatükiga, kuid Postimehe väljaandja Hermanni ja Oleviku omaniku ja väljaandja Grenzsteini suhted olid selleks ajaks juba nii teravaks läinud, et Grenzstein esitas sandarmivalitsusele kaebuse: Postimehe ringkonnast on väljamaa lehtedesse saadetud riigivaenulik kaastöö. Hermannil oli nagunii kogu aeg hirm, et äkki ilmub Postimehes midagi, mis võiks kaasa tuua ajalehe sulgemise. Nüüd kui näpuga otse tema toimetusse rihiti, oli hädavajalik Prantsu kiire eemaldumine Postimehest. Prants kartis ka ise, et äkki ta vangistatakse ja pages kiiresti Tartust Soome. Asi vaibus siiski iseendast ja hoopis ootamatul põhjusel: sandarmivalitsuse ülem suri ja teistel polnud sellise asja vastu huvi.
Prantsu esimene periood Postimehe juures sai seega ootamatult ja vastu tema enda tahtmist läbi. Prants ei toonud ajalehte küll uusi mõtteid ja lähenemisnurki, sest ta ei armastanud päevaküsimuste kohta sõna võtta, kuid hoolsa töömesilasena tagas ta Postimehe ilmumise sel küllalt keerulisel ajal, mil Eduard Vilde ja Jaan Parve lahkumise järel oleks Hermann kolm korda nädalas ilmunud ja 1891. aastast päevaleheks kasvanud Postimehega kindlasti hätta jäänud. Võime koguni öelda, et Postimees seisis sel ajal suuresti Prantsu õlgadel. Tema armastas lehte toimetada, teistest lehtedest Postimehele sobivaid kirjatükke otsida, sõnumeid trükivalmis seada, kirjutada saksa ja vene ajalehtede põhjal kokku väljamaa uudiste ringvaateid jms.
Palka sai Prants vähe. Esimestel aastatel vaid 15 rubla, viimasel aastal 28 rubla. Aga ta ei kurtnud ja tuli toime. Tema Kivi tänaval asunud üürikorteris leidsid endale 1892. aastast peatuspaiga ka Postimehe toimetuse uued liikmed Peeter Grünfeldt ja Oskar Brunberg. Majandades väga kokkuhoidlikult ja kokkuleppeliselt (Brunberg maksis üüri ja kütte eest, Prants ja Grünfeldt hoolitsesid toidu eest), tulid nad kenasti toime. Ja kui juhtus, et neil kellelgi polnud raha petrooleumi jaoks, loeti ja tehti ajalehe jaoks vajalikku eeltööd üürikorteris täiskuu või uulitsalaterna paistel.
Tahtis ise olla väljaande omanik
Pärast sunnitud lahkumist Postimehe juurest elas Prants 1893. aastal veidi aega Soomes ja ootas, et olukord Tartus rahuneks. Tagasi Tartusse tuli ta siiski vaid paariks kuuks. Siin jõudis ta veendumusele, et tahab ja on valmis saama iseseisvaks toimetajaks ja väljaandjaks. Ta kolis Pärnu ja hakkas toimetama Lilli Suburgi välja antavat ajakirja Linda ehk «Esimest literatuurlikku ja ajakohast ajakirja Eesti naisterahvale». 1894. aastal omandas ta Linda väljaandmisõigused ja nii saigi Prantsust ajakirja Linda omanik, väljaandja ja vastutav toimetaja.
Prants paigutas ajakirja kogu oma kokkuhoiu ja vaevaga kogutud raha.
Ajakirja Linda olukord oli 1893. aastal, mil Prants ajakirja juurde tuli, nigel. Ajakirjal oli vaid 130 tellijat ja võlad trükikojale. Prants paigutas ajakirja kogu oma kokkuhoiu ja vaevaga kogutud raha. Ta püüdis ajakirjast teha kõigile huvitavat väljaannet, ilmutades selles rohkelt ise tõlgitud ilukirjandust, populaarteaduslikke kirjatükke, segasisulisi sõnumeid ja isegi pildimaterjali. Ta tegi palju tööd ja sellel kõigel oli ka tulemus. Kui ta aastal 1902 ajakirja Jaan Tõnissonile müüs, oli sel 1000 tellijat. Kahjuks jäid talle endale Linda perioodist siiski suured võlad, millega ta oli kimpus veel aastaid. Lisaks suurele töökoormusele oli rahanappus ka põhjuseks, miks Prants ajakirja maha müüs ja oma unistusest loobus.
Ajakirja ostis 1200 rubla eest Tõnisson ja tõi selle Pärnust Tartusse, soovides seda välja anda hästi illustreeritud huvitava perekonnaajakirjana. Ühes ajakirjaga liikus taas Tartusse ka Prants. Ometi ei jäänud ta seotuks ajakirjaga, vaid liitus Postimehe toimetusega. Ajakirja Linda tegevtoimetajaks kutsus Tõnisson esialgu Aino Kallast. Kui viimane loobus, sai selleks Ernst Enno.
Taas Postimehe juures
Teine periood Postimehe juures (1902–1906) oli sootuks teistsugune. 2. detsembrist 1896 oli Postimehe vastutavaks toimetajaks ja väljaandjaks Tõnisson. Aeg oli muutunud ja uue omaniku käe all oli muutunud ka Postimees. Erinevalt Hermannist tahtis Tõnisson, et Postimees oleks juhtivaks jõuks eesti elu ja seltskonna loomisel ning kasvatamisel. Tõnisson oli veendunud, et avaliku arvamuse kõige võimsamaks kujundajaks on täie vastutustundega toimetatud ajakirjandus, sest «tõsine ajakirjandus ei ole mitte ainult mõtete edasikandja, nagu traadita telegrahv, vaid ühtlasi mõtete selgitamise ja arutamise asutus. Ajakirjanduse põllul põrkavad arvamised kokku, mõtted mõõdavad oma jõudu. Võitluse läbi peab selgust saadama, mis väärt on, valitsusele jõuda». (PM 1903, nr 138).
Loomupäraselt tagasihoidlikule Prantsule need ootused hästi ei sobinud. Samas oli tal tööd hädasti vaja.
Selliste ootuste seadmine ajalehele nõudis ka toimetuseliikmetelt mitte ainult teiste ajalehtede sõnumite jälgimist ja tõlkimist, vaid ka kursisolekut kõige toimuvaga Venemaal, Baltimaade kubermangus ja piiride taga. Aga eeldas ka aktiivset osalemist kohalikus seltskonnaelus, julgeid seisukohti ja arvamusavaldusi. Loomupäraselt tagasihoidlikule Prantsule need ootused hästi ei sobinud. Samas oli tal tööd hädasti vaja, sest 1900. aastal oli ta pere loonud, ajakirjaniku amet meeldis talle ning Postimehest paremat pakkumist sel hetkel selles vallas lihtsalt ei olnud.
Tagasihoidliku Prantsu hooleks ajalehes oli neil aastatel välispoliitiliste ülevaadete koostamine ja Venemaa sõnumite toimetamine. Prants luges vajadusel ka ajalehenumbrite korrektuuri ja toimetas sõnumeid Eesti elust. Toimetuses olid kõik harjunud, et Prants on alati tööl. Rahvast liikus Postimehe toimetuses siis küll palju, aga kõigil oli kogu aeg kiire ja seega oli väga vaja inimest, kes hoolitseks kõige igapäevase, kuid vajaliku eest. Pealegi oli Prants kolleegidele omamoodi asendamatu: oma suurepärase mäluga, mis talletas peaaegu kõik, mida ta oli lugenud või kuulnud, oli ta nagu elav entsüklopeedia, kelle käest kontrollida erinevaid fakte ja sündmuste asjaolusid. Iseloomult aus ja avameelne, uskus ja usaldas ta inimesi. Temale sai kindel olla.
Jäi truuks ajakirjanikuametile
1906. aastal kutsus Konstantin Adolf Thomson, ajalehe Ristirahva Pühapäeva-leht väljaandja ja vastutav toimetaja, Prantsu lehe tegevtoimetajaks. Georg Eduard Luiga oli sellelt kohalt just lahkunud, et minna toimetama ajalehte Päevaleht. Ristirahva Pühapäeva-lehe usuline-rahvuslik meelsus ja rahumeelne lähenemine maailmale ja inimestele sobis Prantsule, pealegi lubas Thomson Prantsul lehe juures üsna iseseisvalt toimetada. Veelgi huvitavamaks ja ka rahaliselt tasuvamaks muutus Prantsu töö siis, kui 1905. aasta 23. detsembrist hakkas ilmuma Ristirahva Pühapäeva-lehe lisana ajaleht Sõnumitooja. Sõnumitoojas sai Prants avaldada ka ilukirjandust, mida ta ise mitmest keelest tõlkis, õpetlikke kirjatükke ning Venemaa ja kohalike sündmuste ülevaateid. Sõnumitooja ilmus 1907. aasta lõpuni ja jäi siis majanduslikel põhjustel seisma.
Ristirahva Pühapäeva-lehe juures kulges Prantsu elu üsna rahulikult kuni 1917. aasta oktoobris haaras Eestis võimu bolševistlik sõja- ja revolutsioonikomitee. Paljude poliitiliste ajalehtede kõrval sulges enamlaste terror ka kristliku Ristirahva Pühapäeva-lehe ja Prants jäi tööta. Aprillis 1918 sai ajaleht küll selleks ajaks Eestimaal võimu haaranud Saksa Pressestellelt ilmumisloa, kuid ei leidnud enam lugejaid.
Prants sattus tõsistesse majanduslikesse raskustesse. Nendest pääsemiseks haaras ta rõõmuga kinni võimalusest asuda vastutavaks toimetajaks Tallinnas asutatud uuele ajalehele Tallinna Päevaleht. Kuid sattus sellega eestimeelse ajakirjanduse ja suurema osa eestimeelse seltskonna põlu alla. Tallinna Päevalehte hakati selle ilmumise alguspäevast, 18. juunist 1918, kutsuma Juudase leheks ja Prantsu siis Juudase käsilaseks. Mitte ainult seepärast, et 1905. aasta lõpust Tallinnas ilmunud Päevaleht ei saanud Pressestellelt ilmumisluba ja Tallinna Päevalehe väline ilme tehti lugejate meelitamiseks sarnane Päevalehega, vaid eelkõige seetõttu, et Tallinna Päevaleht avaldas Saksa okupatsioonivõimude Balti hertsogiriigi loomist toetavaid seisukohti, milles ei olnud kohta ega võimalust Eesti Vabariigile.
Prants, saanud aru, kuidas teda oli ära kasutatud, kuuldes endiste kolleegide hukkamõistu ja süüdistusi, sai närvivapustuse ja närvihaiguse, millest ta lõplikult ei paranenudki.
Prants, saanud aru, kuidas teda oli ära kasutatud, kuuldes endiste kolleegide hukkamõistu ja süüdistusi, sai närvivapustuse ja närvihaiguse, millest ta lõplikult ei paranenudki. Tal kulus aastaid, et temas pettunud seltskonda veenda iseenda süütuses ja liialt usaldavas lapsikuses Tallinna Päevalehe päevil. Oma viimased ajakirjanikuaastad (1920–1931) töötas ta ajalehes Eesti Kirik, jäädes lõpuni truuks kord valitud ajakirjanikuametile.
Ilmus 12. septembril Postimehes