Jaan Tõnisson 150

Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva eel ja järel lugesin uuesti Jaan Tõnissoni kõnesid, mida ta pidas riigi sünnipäevadel. Kõige sagedamini kõneles ta Tartus Vanemuises. Vaid aastal 1928, mil Tõnisson oli riigivanem, pidas ta oma tähtsaima kõne Estonias. Eelkõige on need kõned Tõnissoni kaasaegsetele, kuid samas on neis palju aegumatut, sest kõikides nendes kõnedes oli oma koht minevikul, olevikul ja tulevikul, oma tähendus rahval ja üksikisikul, oma kaal majandusel ja haridusel. Ei raatsinud Jaan Tõnissoni mõtteid ainult iseenda teada jätta ja siin see minu poolt seatuna siis on.

Nende aastatega oleme õppinud, et riik oleme meie ise. Kui meie riigilt midagi nõuame, siis nõuame kõigepealt meie iseendilt. Ise peame kulud oma peale võtma, kui tahame midagi saada. Oleme õppinud sedagi, et meie ei tohi karta raskusi ega vaeva, mida meile vististi toovad ka lähemad aastad, sest meie tööd oma iseseisvuse heaks ei tule mitte keegi teine meie eest tegema. See on meie endi teha. Meie peame ainult ette valmistatud olema ülesannetele, mida tulevik meile ette paneb. Ja selle ettevalmistuse annab meile meie rahva sisemine jõud ja eneseusk. Tõustes iseseisvaks riigirahvaks, kes ise kujundab oma saatust, oleme ühtlasi suured kohustused oma peale võtnud. Ei ole algatust oodata mitte teisalt, ei virgutust väljastpoolt. Ise oleme oma õnne sepad.

Iseseisva riigi asutamine, kaitsmine ja korraldamine on meil võimalik olnud ainult meie rahva hariduslise tasapinna tõttu. Meie demokraatliku riigi püsivus ja edukus on ka edaspidi mõeldav ainult siis, kui seda on kandmas kodanikkude teadlikkus elava kohusetundega riigi julgeoleku vastu. Meie rahvatöö viljakus oleneb tähtsal määral sellest, kuidas meie laialised rahvahulgad on hariduslikult ja kultuuriliselt edenenud. Kõik meie suured väljaminekud hariduse ja kultuuri peale on meile kõige produktiivsemateks kulutusteks. Ülikoolimehed on arutanud meie hariduspoliitilist olukorda ja seadnud üles muu hulgas nõudmise, hoolitseda humanitaarhariduse eest, silmas pidades selle tähtsust rahvusliku meelsuse säilitamisel ja arendamisel, vältides sel teel rahva muutumist kitsarinnaliseks egoistlikkude spetside koguks. Me ei vaja ainult häid kutseoskusi, vaid heal üldharidusel põhinevaid kutseoskusega inimesi.

Kultuuriline vaba rahvas peame me olema täis vabaduse-armastust, omariikluse vaimustust, elurõõmu, elutahet, loomistungi, algatusvõimet ja isetegevuse indu. Esijoones tuleb õhutada ühist rahvuslikku põhiheli meie rahva hingeelus, mis meid kõiki ühendaks ja kokku liidaks iseseisvaks rahvaks kui elundlikuks kehaks – vaatamata kõigist kultuurilistest ja sotsiaalsetest vahedest ehk poliitilistest ja majanduslikest vastuoludest. Ja kui meie tahame püsida ja oma iseseisvat riiklust kindlustada tulevikus, siis teist teed ei ole, kui luua rahvuslik baas rahvusriikliku iseolemise kaitseks rahva enese läbi. Riigi ja rahva asju ajades tuleb talitada rahva tahte kohaselt. Juhid peavad kõrvale jätma kõik oma isikliku võimu püüded ja meelevalla avaldused. Meil peab edasi kestma demokraatlik kord. Meie peame Eesti Vabariigis elada võima elu, mis on elamisväärne ja mitte orjaelu; mitte olustikus, kus meie ise endid peaksime alandama.

See on väga lihtne, kui ei unustata ära, et demokraatia põhimõte on, et riigivõimu teostamisel peab katsuma tabada seda, mis rahva parema arusaamise kohaselt tarvilik ja õige on. Kui püsitakse arusaamisel, et Eesti riikluse aatele on vaja tõsist tööd – lihtsuses ja puhtuses. Tööd armastades ja tööd tehes suudame oma vaimu kasvatada. Vaim kasvab, kui seda ise kasvatame arusaamises, et meie rikkus on meie maa, meie esivanemate pärandus ja meie kustumatud aated vaimult rikkaks saamisest.

See on lihtne, kui ei unustata, et Eesti riik püsib ainuüksi siis, kui tema põhjeneb rahvakultuuri ja rahvamajanduse hea-seisu peal. Ükski sõjaline võim, ükski rahvusline vaimustus ei suuda meie riiklust kanda, kui meie ei ole kindlustatud rahvamajanduslise jõukuse poolest ja kui meie kultuuriliselt mitte ei kasva.

Meie rahvamajandus tuleb välja tõsta kõigil neil aladel, kus on eeldusi iseseisvalt tegutseda. Me oleme rikkad maalt ja metsalt. Palju enam julgust peab meil olema uute tööstusharude arendamisel ja juba töötavate kasvatamisel. Rahvamajandusse tuleb kaasata ja kogu aeg tuua juurde uut kapitali. Väliskapitali ei pea kartma, kui selle toomiseks on olemas selgete rahvamajanduslikkude põhivaadetega reaalse majanduspoliitika kava. Rahvamajandusliku korralduse seisukohalt on hädatarvilik meie läbikäimisteede, maanteede, raudteede, õhuteede ja laevateede küsimus. Need tuleb nii seada, et igast Eestimaa paigast iga inimene saaks liikuma, et kaubavoogudele oleks takistamatu liikumine maa ühest otsast teise ning maalt välja. Kiire liikumine kogu riigis on rahvusliku julgeoleku ja kogu riigi arengu huvides ja teeb juurde uusi töövõimalusi. Uute töövõimaluste avanemisega peab kõikides ringkondades hoogu võtma tuline töötahe ja rõõmus loomistung, ilma milleta meil ei saa tulla tõsist majanduslikku tõusu. Töötahe ja loomistung ühes isiku vaba tahtega loovad ühistegeliku vaimu, mis viib rahvast edasi mitte ainult rahvamajandusliku rikkuse vaid ka ühistegelike uuenduste ja sotsiaalse rahu sihis. Riik peab siin vaid üksikisiku tegujõudu toetama, muretsema olud, et ühiste väärtuste vaim elaks perekonnas, seltsis ja kogu riigis.

Kui aga meie aga oma riikluse tarkusega hakkame ainult rahvamajanduse tõusu taga ajama, siis riskeerime sellega, et jõud ja võim kulub korra alalhoidmiseks selle asemel, et positiivset tööd teha. Liiga materiaalseks on juba praegu kujunenud elu ja vaade. Vaim on siit kaduma läinud. Töö energia jääb siit puudu.

Kui unustame, et demokraatliku riigikorra tähtsamaid kandealuseid on kohalik omavalitsus, ei saa riik oma jõus kasvada. Kohaliku omavalitsuse oluliseks nõudeks on, et tema võimukonda rahvaelu kohalikud huvid ja riigielu kohalikud ülesanded käivad. Kohalik võim peab olema oma asjades autonoomne. Kui tal seda õigust ei ole, pole kohalikku omavalitsust ka olemas. Kui keskvalitsus hakkab käsutama, tähendab see omavalitsuse mõtte eitamist, surmab kohaliku isetegevuse ja iseenese aitamise ning viib kokkuvõttes iseenese eitamisele.

Omariiklus on kõige ilusam asi, mis ühele rahvale antakse ja seda tuleb hoida. Omariiklus ei ole kerge aga peagi kerge olema, sest selles on koos kõige suurem hellus ja kõige suurem kohustus. Kui asjad nii kerged on, et nad udusse ähvardavad ära aurata, kui neil mitte ei ole traditsioone ega mineviku mälestuste tinapommi, siis ei maksa nende juures palju vaielda: nad õhkuvad iseendast ära. Meie omariiklusel on tinapommid küljes ja nendega peab õigesti ümber käima. Omariikluse võimu ei tohi rakendada üksikinimese aga klikihuvide teenistusse üleüldsuse ja teiste kulul, vaid riigivõimu tuleb seks tööle panna, et rahuldada kogu rahva ja riigi elulisi huvisid, ühtlasi aga võimaluse piirides rahuldust muretseda iga üksiku rahvakihi kui ka kodaniku õigustatud nõuetele. Võib-olla, et meie selleks bürokraatlise riigi kirjuist korraldusist peame väga paljudes suhetes loobuma. Võib-olla teatud lihtne kord, isegi teatav patriarhaalsus peab meil maksma hakkama, et meie jõudu, kulu ja aega kokku hoida. Sest jõud, kulu ja aeg tuleb panna ülesehitavasse ja edasi viivasse töösse, et riigi iga elund saaks oma kohta ja ülesandeid tunda, teada ja täita. Erakond oli ja on meile siin ainult elundiks, mille varal saab rahvas oma paremate jõududega osa võtta riigivõimu teostamisest üldsuse huvides. Riigikogu kui kõrgeim seadusandlik kogu peab leidma ja vajadusel tekitama üksiku ja üldise ühishuvi õiguse ja seaduse alusel, sest demokraatia ilma õigusriikluseta on ainult tühi sõnakõlks. Ajakirjanik peab siin olema juhiks, kelle vastu rahval on usaldus, sest ajakirjandus on Eesti rahvuslikus enesealalhoide- ja vabadusvõitluses mõõduandvat osa etendanud. Iseseisvas Eesti riigis peab Eesti ajakirjanik senise ideelise töö kõrval enese peale võtma ülesanded rahvariikluse mõtte teenistuses, mida muidu üldse õieti ei suudeta edukalt täita.

Rahvad astuvad rohkem ja rohkem välja riiklikust eraldatusest ja vaenulikust lahutusest, et ilmamajanduse vastastikuses õhkkonnas üksteisele ühiste huvide tõmbel ligineda. Euroopa riikline killustus ja riiklised vastuolud on maad andnud uuele korrale, mis soodsam on kõikide rahvuste iseseisvuse rahulikule arenemisele, ilma et vägevamad survestaksid nõrgemaid. Seda saavutatud tasakaalu tuleb hoida, teha kõik, et iga rahva individuaalne rahvuslus oleks ühendatud kollektiivse ühistööga sõjast vaba tuleviku nimel. Ükski jõupingutus pole siin üleliiast ja selliste eluülesannete kallal ei tohi hoolida sellest, kas seejuures muu elu ja selle lahedus kaotab või võidab.

Tänased teadlikud mehed ja naised, noored ja lapsed iseseisvas Eestis ei tohi kaotada silmast oma kohust ja ülesannet hoolitseda selle eest, et oldaks ja tegutsetaks nõnda, kuidas tarvis, et ka äikese, rahe, saju, halbade ilmade järele kerkiks ikkagi pilvede tagant üles iseseisev Eesti!